Tšiili kaevurite päästmine: „Ma olin jumala ja kuradiga ja jumal võttis mu kaasa.”
Eks ole ju Hiina kaevandustragöödiad olnud palju suuremad. Kõik muutus, kui paar nädalat hiljem ilmutasid varingust allpool lõksu jäänud kaevurid nendeni puuritud väiksest august elumärke ja enamgi veel – kõik 33 kaevurit olid ellu jäänud. Lehe trükkimineku ajaks oli päästetud 19 meest.
Augusti keskel käivitus kohutavalt ja ilmselt ka paratamatult aeglane päästeoperatsioon, mis ajapikku aina enam enneolematuks muutus. Näiteks siis, kui kaevurid olid maa all vastu pidanud juba kauem kui ükski nende saatusekaaslastest varem. Või siis, kui kolmest puuritavast päästešahtist üks lõpuks möödunud nädalal kaevurite pelgupaigani jõudis. Ja muidugi siis, kui eile, 69 päeva pärast varingut, pärast pimedates ja niisketes käikudes elutsemist, pärast kuid kestnud lootust ja küllap ka kohatist lootusetust tõsteti esimene kaevur läbi napilt-napilt õlalaiuse päästešahti enam kui poole kilomeetri sügavuselt maapinnale.
Esimesena tuli välja 31-aastane Florencio Avalos, lai naeratus näol ja viimaste kuudega võrreldes tavatult ereda valguse eest kaitsvad prillid ees. Ta kallistas oma nuuksuvat poega, seitsmeaastast Baironit ja naist ning said siis president Sebastian Pinera kaisutuse osaliseks. Oli mõne hetk pärast keskööd kohaliku aja järgi.
Umbes tunni jagu hiljem sai pilgu taevasse heita teine kaevur, 39-aastane Mario Sepulveda Espina, kelle rõõmuhüüdeid oli päästekapslist kuulda juba enne pinnale jõudmist. Olles naist emmanud, andis ta rõõmustavatele päästjatele üle suveniirid oma maa-alusest vangikongist – kivitükid. Ta hüppas õhku, justkui tõestamaks oma säilinud jõuvarusid, enne kui meedikud ta läbivaatusele viisid. „Mul oli erakordselt õnne. Ma olin koos jumala ja kuradiga ja jumal võttis mu kaasa,” ütles ta veidi hiljem.
Esimeste seas päästeti ka ainsa välismaalasena tšiillaste seas olnud Carlos Mamani – 24-aastane boliivlane, kes kuuldavasti pidi alla neelama tšiillaste musta huumorit, kui nad saatsid maa peale teateid stiilis „meil kõigil kolmekümne kahel on kõik korras, boliivlase sõime ära”.
Kaevurite meeskonnas ametipostilt teisel kohal olnud Avalos tõsteti üles esimesena, sest ta oli üks paremas füüsilises ja vaimses seisundis mehi. Nii tema kui ka teiste seisundit saadeti enne ülestõstmist maa alla kontrollima ja päästmisjärjekorda määrama Tšiili mereväe esi-üksuse parameedik Roberto Rios. Veel enne teda laskus kaevandusse riikliku vasekompanii Codelco päästeekspert Manuel Gonzales.
Põhimõtteliselt pandi päästmise järjekord paika nii, et esimesena tuuakse välja võimalikele raskustele tõenäoliselt kõige paremini vastu pidavad mehed, kes saaksid ka oma kamraadidele rääkida, mis neid paarküm-mend minutit kestval tõstmisel ees ootab. Siis järgnevad nõrgemad ja haigemad, kelle hulgas on kümmekond kõrge vererõhu, diabeedi, hingamisraskuste ja suurest niiskusest tingitud nahahädadega meest. Viimaseks jäävad need, kes on nii füüsiliselt heas vormis – niivõrd-kuivõrd pärast enneolematut üleelamist – kui ka vaimult tugevad. Esialgseil andmeil jäeti viimaseks kaevurite vahetuse vanem, 54-aastane Luis Urzua, kelle kindlameelsus olevat olnud võtme-tähtsusega nende esimese 17 päeva jooksul, mil kaevuritel polnud mingit aimu, kui põhjalikult on kaevanduskäigud kinni varisenud ja kas neil on üldse lootustki abile.
„Kui me nendega kontakti saime, ei olnud nad 17 päeva korralikult süüa saanud,” rääkis päästeoperatsiooni juhtarst Jorge Diaz möödunud kuul BBC-le. „Nad olid alatoitunud, alakaalulised, olid maganud halvasti. Neil polnud jõudu ja mõnel olid tõsised probleemid hammastega,” kirjeldas ta olukorda. Umbes septembri teiseks pooleks oli enamik neist probleemidest lahendatud.
Tervisehädad ja igavus
Lõksus olevate kaevurite üheks suuremaks probleemiks pidasid asjatundjad igavust. Igavuse ja muremõtete mõ-ningasekski tõrjumiseks allutati mehed üsna rangele rutiinile. Nad jagati kolme üheteistmehelisse rühma, mis tegid kaheksatunniste vahetustega selliseid töid nagu kiviklibu eemaldamine, hapnikuhulga mõõtmine ja kaevanduskäikude seinte tugevdamine. Töises vahetuses võeti ka vastu paloma’sid ehk postituvisid, nagu nimetati neile kolme peenikese toru kaudu saadetud pakikesi toidu, joogi ja muu vajalikuga. Kaheksa tundi oli ette nähtud ka isiklike asjadega tegelemiseks, näiteks lähedastele kirjade kirjutamiseks, mängimiseks, füüsilisteks harjutusteks ja kolmandat sama palju magamiseks.
Söödi iga päev täpselt ühel ja samal ajal: hommikusöök kell 8.30, lõuna 13 ja õhtusöök 21, vahepeal sai siiski ka midagi näksida. Portsjonites oli rangelt arvestatud toiteväärtust ja kalorsust ning lisatud oli vitamiine. Näiteks oli hommikusöögiks piim ja võileib, lõunaks grillkana nuudlitega ja puuviljad ning õhtuks loomaliha maisisupiga. Menüü muidugi varieerus.
Kaevurite lähikondsete sõnul olid mehed toiduga rahul. „Ma sain šoki, kui ma teda esimest korda nägin, sest ta oli nii palju kaalus kaotanud,” rääkis BBC-le Romina Gomez oma isast Mario Gomezest, kes 63-aastasena oli vanim maa alla jäänud kaevuritest. Umbes kuu aega hiljem oli ta aga Romina sõnul endises vormis tagasi ja vaat et väikese kõhukesegi kasvatanud. Gomeze olukorda raskendas aga silikoos – kaevuritel üsna tavaline hingamisteede haigus, mis doktor Diaze sõnul Gomeze puhul küll kontrolli alla saadi.
Kinnivarisenud kaevanduses valitsevad tingimused sundisid teistegi meeste tervislikku olukorda kontrollima. Pimedus, 95-protsendiline õhuniiskus ja üsna kõrge temperatuur tähendasid probleeme silmade ja nahaga, suur oli nakkushaiguste oht.
Õnneks said arstid maa peal tugineda abilisele maa all. 50-aastane Yonni Barrios ei pidanud õnnetuse ajal küll kaevanduses olema, kuid kaevurite vahetusrühma oli jäänud tühi koht, mistõttu ta läks oma õnnetuseks sel päeval ikkagi maa alla. Tal on meditsiiniline väljaõpe ja tema ülesandeks sai vereproovide võt-mine, vaktsineerimiste läbiviimine ja ravimite jagamine.
Töötamise, magamise ja söömise vahepeal said kaevurid ka õppetunde esmaabi andmiseks, samuti valmistati neid ette millalgi (no millalgi ikka!) kindlasti kätte jõudvaks päästmiseks. Sporditerapeut Jean Romagnoli saatis alla instruktsioone füüsiliseks trenniks, kõnekunsti professor Alejandro Pino aga jagas meediakoolitust.
Ajakirjanike piiramisrõngas
Selge see, et üheks aasta suurimaks uudisteemaks kerkinud saaga kangelased satuvad nii oma- kui ka välismaise meedia tohutu tähelepanu alla. Eilseks oli Campamento Esperenzasse ehk kaevanduse juurde püsti pandud Lootuse Laagrisse jõudnud kuni paar tuhat ajakirjanikku üle kogu maailma.
Võib-olla vajanuks õpetus-sõnu hoopis kaevurite omaksed seal laagris, nagu näiteks 25-aastane Carolina Lobos, kes sattus telereporterite haardesse, trüki- ja veebiajakirjanikud järge ootamas või vahele trügimas. Kuidas teie isa seal maa all hakkama saab? Mida te talle ütlete? Kas ta jääb veel kaevandustesse tööle? Kas ta sõlmib lepingu filmi tegemiseks, kirjutab raamatu? Kas teil poiss-sõber kah on?
Aga enne ajakirjanduslike šaakalite küüsi langemist oli maa-alustel kangelastel veel ees mitmeid kannatusi. Päästjate üheks suuremaks mureks oli imekitsas kapslis üles tõstetavate meeste võimalikud paanikahood. Kaevureid ei saanud uimastada, sest nad pidid olema valvel juhuks, kui tekib mingi tehniline probleem. Kapsli kinni kiilumise või muul põhjusel seiskumise puhuks oli loodud ka võimalus avada põhi ja laskuda, oh õudust, tagasi kaevandusse.
Suhteliselt kiirest ülestõstmisest tuleneda võivate trombide vältimiseks võtsid kaevurid verd vedeldavat aspiriini. Enne starti maa peale said nad ka NASA antud kõrge kalorsusega vedelikku, mis peaks aitama ära hoida oksendamist, kui kapsel pöörleb. Valmis tuli olla ka kiireks temperatuurimuutuseks, kuna all oli umbes 30 kraadi sooja, aga maapinnal öisel ajal isegi nullile lähenev temperatuur.
Üles jõudnud mehed viidi peaaegu kohe väikesesse konteinerhoonesse, kus arstid vaatasid päästetud tõsiste terviserikete tuvastamiseks kiiresti üle. Kohal oli kolm kopterit, toimetamaks erijuhtudel kaevureid lähimasse haiglasse Copiapos. Konteinerist viidi mehed 50 meetri pikkuse tunneli kaudu sõltuvalt seisundist kas välihaiglasse või puhkealale.
Seal veetsid mehed umbes kaks tundi meedikute valve all ja vajadusel psühholoogilist abi saades. Kokkusaamised lähedastega olid piiratud mõne minuti ja mõne inimesega, sest psühholoogide hinnangul elavad kaua aega perest ära lõigatud inimesed taaskohtumist paremini üle siis, kui esmalt väheste kõige lähedasematega ja vähem aega kokku saadakse. Seejärel lennutati kaevurid kopteritega 40 kilomeetri kaugusele Copiapo sõjaväelinnakusse, mille läheduses on ka kohalik haigla. Kavakohaselt hoitakse neid seal meedikute valve all 48 tundi ja alles seejärel saavad nad koju minna. Ka „šaakalite” järjekord jõuab tegelikult alles siis kätte.
Kommentaar
Aleksander Pulver,
Tallinna ülikooli
psühholoogiaprofessor
Mulle tundub see uskumatu – nii õnnelikku õnnetust pole nagu olnudki. Tehnoloogilised katastroofid lõpevad enamasti nii, et kas kedagi ei jää ellu või inimesed pääsevad kohe.
Kaevuritel on kaks-kolm kuud pärast seda sündmust unehäired, kellel rohkem, kellel vähem. On probleeme oma impulsside kontrolliga ehk nad kaotavad oma lähedastega suheldes mingites olukordades enesekontrolli. Kuna see üleelamine on seotud ellujäämise ja mitteellujäämise teemaga, siis paratamatult tekivad inimestel ka abstraktsemad küsimused inimese olemise kohta. Pärast sellist sündmust on paljud asjad tühisemad, kui enne tundusid.
See, et esimesena taastati side kaevuritega, oli absoluutselt hädavajalik.
Nad ei olnud isoleeritud ja üldjuhul ei näi olukord inimestele siis nii lootusetu, kuigi tõele au andes – ega enne, kui sind maa peale pole toodud, ei ole veel midagi kindel. Aga kuna oli kontakt, siis tekkis tunne, et kuigi ma olen küll siin all pimedas, suletud ruumis, on see kõik ajutine ja ei tekkinud väga sügavat stressiseisundit.
Inimestel, kes on koguduse liikmed ja ühiskonnas, kus on väga tugev religioosne traditsioon, on selliste sündmuste puhul väga oluline eelis – neil on toetuda millelegi, mis on absoluutne. See võtab maha need paanika- ja lootusetuse seisundid, mis tekivad inimestel, kes ei ole usklikud ega oska millelegi toetuda.
Kas samas ametis ka pärast õnnetust jätkatakse, on individuaalselt niivõrd erinev, et reeglipära tegelikult ei ole.
Kommentaar
Toivo Onton,
43-aastase staažiga endine kaevur
Jõle tugevad ja hea närvisüsteemiga mehed on seal. Ise olen kaevurina töötanud kokku 43 aastat, 30 aastat tegin läbimistöid. Läksime tõrvikutega sisse ja seal ootas meid kõiksugu asju – vesi, karst, geoloogilised rikked. Muidugi juhtus, et laed tulid alla. Lõksu ma siiski ei jäänud, ainult üks kord 1971. aastal varises käik sisse. Üks mees sai surma. Mina sain viga – jalaluu ja selg. Toibusin ja sain ise välja, natukene enesevalitsemist oli vaja. Hüppasin ühel jalal, sest jalaluu oli katki. Oli küll mõte, et enam seda tööd ei tee, aga jätkasin. Nüüd olen (Kohtla kaevanduspark-)muuseumis olnud veel küm-me aastat peale selle.
Juhtub, igal pool juhtub! Aga kus inimesed kõige rohkem surevad? Ikka voodis.
Maailmas hukkub kuni 20 000 kaevurit aastas
Läänemaailma rängimad katastroofid on jäänud rohkem kui sajandi kaugusele. Turvanõudeid on järjest karmistatud, kaevureid valmistatakse põhjalikult ette, neile ehitatakse maa alla turvakambreid, samal ajal kui päästeüksustel on olemas erivahendid, et neid elusalt välja tuua.
Ometi hukkub maailmas võib-olla isegi 20 000 kaevurit aastas, enamik neist (sageli illegaalsetes) söekaevandustes. Ikka ja jälle tuleb vaadata Hiinasse, mille tööstuslik tõus nõuab ka üha rohkem kivisütt, ja kümne aastaga on toodang kolmekordistatud, ohutusnõuete järgimine pole aga kaugeltki sama suurt hüpet teinud.
•• Tänavu esimese poolaastaga oli kaevandustes ametlikel andmetel surma saanud 1261 hiinlast, mullu 2631, mis on juba märgatav edu võrreldes 2004. aastal hukkunud 6027 kaevuriga. Hiina peaminister Wen Jiabao andis hiljuti käsu, et kõik kaevandusjuhid peavad ka ise maa all käima, lootuses, et see sunnib neid ohutusnõuetele tõsisemalt vaatama. Samal ajal teevad kaevurid 21 töövahetust kuus, igaüks 12 tundi pikk, et kuidagimoodi peret ära toita.
•• 1. märtsil uppus 31 kaevurit Sise-Mongoolia Luotuoshani kaevanduses, kui kaevanduskäigud täitusid äkitselt veega, 45 suudeti päästa.
•• 15. märtsil hukkus Henani provintsis 25 kaevurit ja kuus suudeti päästa, kui süttisid kaevanduskäiku tõmmatud elektrijuhtmed.
•• 28. märtsil jäi Shanxi provintsi Wangjialingi kaevanduses veevangi koguni 153 töölist, kuid 3000 päästjat suutsid nädal otsa vett pumbates neist 115 siiski elusalt välja tuua. Hukkus 23 ja teadmata kadunuks jäi 15. Kaevurid olid söönud paberit ja kivisütt, sest toiduvarusid maa all ei olnud.
•• 13. mail hukkus 21 kaevurit ja kümme pääses eluga, kui Guizhou provintsis Yuanyangis plahvatas erakaevanduses tööks kasutatud lõhkeaine.
•• Euroopa musta edetabelit juhivad Türgi, Venemaa ja Ukraina. Türgis Zonguldaki provintsis hukkus 17. mail 28 kaevurit ja kaks jäi kadunuks, kui plahvatas riiklikule söekorporatsioonile kuuluv kaevandus. See oli juba kolmas ohvriterohke õnnetus aasta jooksul. Ka 2008–2009 hukkus Türgis kokku 135 kaevurit, paraku nimetas peaminister Recep Tayyip Erdogan provokaatoriteks kõiki, kes nõudsid kaevanduste turvalisemaks muutmist.
•• Venemaal Kemerovo oblastis Raspadskaja kaevanduses hukkus 8. mail 66 kaevurit ja päästjat, kui metaaniplahvatused sulgesid nende pääsu maa peale. 24 jäi kadunuks.
•• Ukrainas esineb kaevandus-õnnetusi veel rohkem kui Vene-maal. Selle aasta augusti seisuga on surma saanud juba 75 kaevurit. Mullu tabasid inimohvritega kaevandusõnnetused ka Poolat ja Slovakkiat.
•• USA-s hukkus mullu kaevandustes vaid 34, tunamullu 53 inimest. Tänavu sai aprillis Lääne-Virginias Upper Big Branchis plahvatuse tulemusel surma 25 ja kadunuks jäi veel neli kaevurit. Riigi ajaloo rängim õnnetus – 362 mehe surmaga lõppenud Monongahi kaevandusplahvatus jääb aga aastasse 1907.
•• Rängim kaevanduskatastroof Euroopas – 1099 inimese hukkumine Prantsusmaal Courrières’is jääb samuti sajandi taha, 1906. aastasse.
•• Kõigi aegade rängim kaevandusõnnetus juhtus aga 1942. aastal Hiinas Benxihus, kui plahvatuse järel puhkenud tulekahju üritati kustutada õhukanalite sulgemisega, mille taga-järjel hukkus peamiselt lämbumise tõttu 1549 kaevurit.
