Olgu siis tegemist õnne, restoranide või teleseriaalidega Taanis, võrdõiguslikkusega Rootsis, naftarikkuse ja imelike rebaselauludega Norrast, või sellega, kuidas Island tuli välja finantskuristikust – meil on täitmatu iha lugeda positiivseid lugusid Põhjamaadest. Pärast aastakümneid unistamist elust oliivipuude all ja veiniistandustes, oleme meie, britid, otsustanud tänaseks oma maapealse paradiisi vajaduse suunata põhjapoole.

Olen ise aastate jooksul panustanud lõputult kolumnidesse, mis räägivad Skandinaavia imedest, kuid nüüd on sellega kõik. Nu er det nok! Aitab õhtusöögi loodusest korjamisest. Aitab minimalistlikest ebapraktilistest sisustustest. Aitab kadedatest raportitest soopõhiste asesõnade kaotamisest. Aitab kõige ülistamisest, mis on kootud, habemega, rukkijahust ja lagritsaga. On aeg heastada ebavõrdsust ja heita natuke valgust Teiselepoole Müüri.

Võtame näiteks taanlased. Tõsi, nad väidavad, et on kõige õnnelikum rahvas maailmas, kuid miks mitte mainida seda, et nad on teisel kohal maailmas Islandi järel anti-depressantide tarbimisel? Ja Rootsi? Kui seal tõesti on kõige edukam ühiskond, mida maailm kunagi näinud on (nagu üks ajalehe pealkiri ükskord väitis), siis miks ei unista keegi väikesest majast Umeås?

Tegelikult olen ma Taanis elanud vahelduva eluga kokku umbes kümme aastat, sest mu naine töötab seal (ja ta on taanlane). Elu siin on üsna mugav ja seda pigem põlisasukatele kui immigrantidele või ambitsioonikatele edasipürgijatele (guugeldage „Jantelov”, et selle kohta rohkem lugeda). Kuid nagu kõik põhjarahvad, on taanlased suures osas vabad relvastatud konfliktidest, äärmuslikust vaesusest, looduskatastroofidest ja Jeremy Kyle’ist.

Aga võtame ära roosad suusaprillid ja vaatame lähemalt otsa oma ihaldusobjektidele…

TAANI

Miks saavad taanlased alati nii hea tulemuse rahvusvahelistes õnnelikkuse uuringutes? Noh, neil on kõrgel tasemel usaldus ja sotsiaalne ühtekuuluvus ning neil läheb tööstuslike sealihatoodetega hästi, kuid OECD andmetel nad ka töötavad vähem tunde aastas kui enamus ülejäänud maailma. Selle tulemusena on tootlikkus murettekitavalt loid. Kuidas nad saavad endale lubada kõiki neid kalleid eineid ja käsitsi kootud villaseid kindaid? Lihtne – taanlastel on ka kõige suurem erasektori võlg maailmas (neli korda suurem kui itaallastel, kontekstiks, piisavalt suur, et saada IMF-ilt hoiatus) ning üle poole neist tunnistab, et nad kasutavad musta turgu kaupade ja teenuste kätte saamiseks.

Võibolla on taanlaste kõige mustem saladus see, et Maailma Looduse Fondi poolt 2012. aastal tehtud uuringu põhjal on neil ka maailmas suuruselt neljas ökoloogiline jalajälg elaniku kohta. Nad on isegi USA-st ees. Rannikuäärsed tuulepargid võivad küll Kastrupisse maandudes võimsad välja näha, kuid Taani on Euroopa Liidu kõige suurem nafta eksportija ning siiamaani põletab kohutavalt palju sütt. Tasub meeles pidada järgmine kord kui mõni taanlane kellegi põrandaküttele sõrme viibutab.

Kuid taanlased tahavad tõenäoliselt ära teha ka televisioonis. Nende uus suur draamasari Arvingerne on imekaunis, kuid parimal eetriajal näidatakse taani televisioonis siiski päevast-päeva ja seinast-seinani 15 aastat vanu kordusi „Midsomeri mõrvadest” ning dokumentaale sigade heaolust. Taanlastel on muidugi ka kõige kõrgemad maksud (kuid ainult kuuendal kohal palgad – sellest ka võlg, arvan). Nagu üks kõneisik parempoolsest mõttekojast Cepos, keda ükskord intervjueerisin, ütles: nad tegelikult töötavad neljapäeva lõunani riigi jaoks ja ülejäänud poolteist päeva iseenda jaoks.

Arvatavasti on selle tulemuseks, et Taanis on parimad avalikud teenused? Pisa testis jäid taani õpilased alla isegi Suurbritanniale. Ka meditsiiniteenused ei ole kiita (ükskord läksin oma kohalikku erakorralise meditsiini keskusesse selleks, et kuulda, et ma pean aja kinni panema – mis minu arvates on teenuse olemusega vastuolus). Maailma Vähiuuringute Fondi uuringu kohaselt on taanlased vähihaigustes esikohal maailmas. „Kuid vähemalt rongid sõidavad graafikus,” võib kuulda kedagi hõikamas. Ei, see oli Itaalias Mussolini võimu ajal. Taani riiklik raudteefirma on olnud viimastel aastatel pankroti äärel ja rongid kohe kindlasti ei sõida õigel ajal. Kuidagi on valitsus siiski leidnud 2,4 miljonit eurot, et rahastada maksuskandaali uurimist, mis minu arusaama järgi tegeleb rohkem peaministri abikaasa, Stephen Kinnocki, seksuaalse orientatsiooniga.

Kõige tõsisemalt - majanduslik võrdsus, mis paljude arvates on ühiskondliku edu alustala, on langemas. Politikeni poolt möödunud kuul tehtud uuringu põhjal on allpool vaesuspiiri elavate inimeste arv viimase kümne aasta jooksul kahekordistunud. Taani on jagunemas kaheks – need kohad, kus on Sticks’n’Sushi (Kopenhaagen) ja ülejäänu. Taani provintsid on muutumas sotsiaalseks prügimäeks mitte-lääne immigrantide, vanurite, töötute ja töökõlbmatute jaoks. Nad elavad kõrvuti Taani 22 miljoni intensiivselt kasvatatud seaga, kes on kümnekaupa aedikus ja on silmini täis söödetud antibiootikume (sead siis).

Veel piinlikke tõdesid? Kahjuks räägib fakt, et politsei võib keelduda oma isikutunnistust või nime andmast, natuke liiga palju politseiriigist. Taanlased on agressiivselt šovinistlikud ja lehvitavad oma punavalget dannebrogi ka väiksemagi provokatsiooni korral. Nagu ka rootslased, läksid nad suure hooga kaasa erastamisega (isegi kiirabi on erastatud) ning nad võivad näida märkimisväärselt lihtsakoelised rassiküsimustes (koomikseid, kus mustanahalisi on kujutatud paksude huultega ning kont ninast läbi, trükitakse üleriigilises ajakirjanduses). Ja kui arvate, et üle Põhjamere kolimine aitaks teil pääseda pedofiilidest, rassistidest, sulidest ja makse vältivatest firmadest, millest briti ajakirjandusest saab lugeda suisa igapäevaselt, siis peate pettuma. Ka neid on palju.

Aga pluss-pool? Keegi ei räägi kriketist.

NORRA

Norrakate väärikus ja otsustavus Breiviku rünnaku kiiluvees 2011. aasta juulis oli sügavalt muljetavaldav, kuid septembris võitis parempoolne anti-islami Progressipartei (mille aktiivne liige Breivik on aastaid olnud) 16,3% häältest üldvalimistel, mis oli piisavalt, et tõsta see esimest korda ajaloos koalitsiooni. Norras on sügavalt häiriv islamofoobne subkultuur. Küsige taanlastelt ja nad ütlevad, et norrakad on kõige saareriigistunumad ja ksenofoobsemad skandinaavlastest. 1970ndatest alates, kui nad said natuke raha, on nad üha rohkem hakanud ehitama aedasid oma kulla umber ning kartma väljastpoolt tulnuid.

Kuigi aastal 2013 sai Norra rekordiselt varjupaigataotlusi, rahuldati neist vähem kui pooled (umbes 5000), mis on kolmandik vähem kui neist vaesem Rootsi vastu võtab (Rootsi võttis vastu 9000 pagulast juba üksnes Süüriast). Ajakirjanik Simon Sætre hoitab oma raamatus „Petromania”, et naftatööstuse lobitöö „isoleerib meid ja muudab riigi antisotsiaalseks”. Ta leiab, et naftaraha on ta riigikaaslased korrumpeerinud: nad töötavad vähem, lähevad varem pensionile ja võtavad rohkem haiguspäevi. Ja kui eelnevad valitsused on kontrollinud naftarahade kulutamist, on uutel tüüpidel oht laristada nii, et see võib viia täieliku Hollandi tõveni.

Nagu narkodiilerid ei puutu kunagi oma varusid, eputavad norralased taastuvenergia kasutamisega samal ajal kui korjavad kokku suurima riigi omanduses oleva varanduse fossiilkütuste müügist ülejäänud maailmale. Nagu norra antropoloog Thomas Hylland Eriksen ütles, kui ma tal Oslo ülikoolis külas käisin: „Oleme alati endast mõelnud kui lahenduse osast, aga naftavarudega muutusime ühtäkki probleemi osaks. Enamus inimesi lihtsalt eitab seda.”

ISLAND

Siin ei pea pikalt peatuma. Vaid 320 000 inimest – oleks ahne ja ebaõiglane rippuda selle hingematvalt ilusa, kuid peaaegu elamiskõlbmatu kivikogumi küljes Atlandi ookeani põhjaosas. Rohkem tähelepanu võib neid ainult julgustada.

SOOME

Mulle väga meeldivad soomlased, kõige pragmaatilisemad ja kardetavad inimesed kõrbekuiva huumorisoonega. Aga kas ma tahaksin Soomes elada? Suvel kummitab sääsekatk, talvel külmud ära – eeldusel, et keegi ei jõua sind enne maha lasta või et sa ise seda ei tee. Soome on relvade omamise poolest kolmandal kohal Ameerika ja Jeemeni järel, Soomes on kõrgeim mõrvade arv Lääne-Euroopas, mis on kaks korda kõrgem kui Ühendkuningriigis ning kõige kõrgem enesetappude arv Põhjamaades.

Soomlased on eepilised reedeõhtu-joodikud ja alkohol on Soome meeste juhtiv surmapõhjus. „Mingil hetkel õhtul umbes poole kaheteistkümne ajal hakkavad inimesed agressiivselt käituma, rusikatega vehkima ja maaldema,“ ütleb mulle Heikki Aittokoski, Helsingin Sanomate välisuudiste toimetaja. „Järgmisel päeval inimesed naeravad selle üle. USA-s oleks nad võõrutusravile saadetud.“

Oma tuhmunud teemanti Nokiaga, mille Microsoft nahka pistis, on Soome tööstus rohkem kui iial enne sõltuv paberi müügist – nagu mulle öeldi, siis enamasti Vene pornoparunitele. Õnneks, nagu ma hiljuti oma pojaga tervet riiki läbiva rongireisi ajal aru sain, katavad puud seda maad 99% ulatuses. Vaade oli pisut üheülbaline.

Kunagi „Lääne hariduse valitsevaks superjõuks“ (The Atlantic) tituleeritud rahvas on viimastes Pisa testides libastunud. Sellele sekundeerivad mõned õnnetud intsidendid Soome õpilastega – Porvoo katedraali süütamine 18-aastase poolt 2006. aastal, Jokela tulistamised 2008. aastal (veel üks rahulolematu 18-aastane) ja siis veel 10 õpilase tulistamine aastal 2008 – mis pani juurdlema, kas Soome koolid ikka on nii imelised kui nende reputatsioon andis põhjust arvata. 

Kui te kavatsete sinna kolida, ärge oodake säravat vestlust. Soome on reaktiivne, kuulav kultuur, koormatud liiga paljudest tabudest (põhiliselt kodusõda, Teine maailmasõda ja Külm sõda). Nad ei pea lobisemisest just palju. Vaadake sõnaraamatust sõna „endassetõmbunud“ ja te ei leia sealt pilti veidrast nurkapagenud ja oma kinganinasid piidlevast soomlasest, aga see võiks seal olla.
„Me eelistaksime alati üksi olla,“ tunnistas üks soome naine mulle ükskord. Ta töötas turismiametis.

ROOTSI

Ükskõik, mida ma ütlen rootslaste kohta, kahvatub nende kohutava enesepildi kõrval. Paar aastat tagasi tegi Rootsi avaliku arvamuse uuringute instituut rootsi noorte seas küsitluse ja uuris, kuidas nad kirjeldaksid oma kaasmaalasi. Kaheksa kõige levinumat omadussõna olid: kade, jäik, töökas, loodust armastav, vaikne, aus, ebaaus, ksenofoobne.

Kohtusin Åke Dauniga, kõige auväärsema etnoloogiga Rootsis. „Rootslased ei näi „tundvat nii tugevalt” nagu teatud teised inimesed,” kirjutab Daun oma suurepärases raamatus „Swedish Mentality” (Rootsi mentaliteet). “Rootsi naised üritavad sünnitades võimalikult vähe karjuda ja kui kõik on läbi, küsivad nad tihti, kas nad karjusid palju. Nad on äärmiselt rahul, kui kuulevad eitavat vastust.” Väidetavalt paneb matustel nutmine kulmu kortsutama ja seda “mäletatakse veel pikalt”. Rootslased on, ütleb ta, „väga vilunud enda kapseldamises”. Nad teevad ükskõik mida, et mitte jagada lifti võõraga, nagu sain teada ühepäevasest eksperimendist kui käitusin Stockholmis võimalikult mitte-rootslaslikult.

Sisuliselt on tegemist üheparteilise riigiga, kuigi seda toetab paar kahtlast industriaalperet. Suurema osa 20. sajandist jätkab „neutraalne” Rootsi (üks suurimaid relvade eksportijaid maailmas) jõudsat majanduskasvu tänu oma unikaalsele totalitaarse modernismi kaubamärgile, mis ohjeldab vabadusi, pärsib eriarvamusi konsusensuse nimel ja jäärapäiselt raiub läbi sidemeid naise ja mehe, laste ja vanemate ning eakate ja nende laste vahel. Mõelge sellest kui Põhjamaade Hiinast.

Noorte tööpuudus on kõrgem kui Suurbritannias ja kõrgem kui EL-i keskmine; integratsioon on pidev väljakutse ning nagu Norras ja Taanis, on parempoolsus tõusuteel. Rootsi Demokraatide kõneisik (erakond on praegu kõige kõrgema toetusega, ligi 10% kõigist küsitletutest) rõhutas mulle, et immigrandid on „rohkem altid vägivallale”. Juhtisin ta tähelepanu sellele, et Rootsi oli suurema osa eelmisest aastatuhandest üks verejanulisemaid riike maailmas. Mulle öeldi, et aeg on otsas.

Küsige soomlastelt ja nad ütlevad, et rootslaste ultra-feminism on nende mehed kohitsenud, kuid nad näevad vaeva, et oma mured uputada. Susan Sontag kirjeldas nende riigi poolt opereeritud alkoholimonopoli Systembolaget kui „osaliselt matusebüroo, osaliselt tagatoa abordiarst”.

Hulgaliselt kordaminekuid Põhjamaades ei ole mingi ime. Need sündisid luteri tagasihoidlikkuse, talupojaliku kitsiduse, geograafilise determinisimi ja halastamatu pragmatismi („Venelased ründavad? Liitu natsidega! Natsid laotavad? Liitu liitlastega!”) tulemusena. Need ühiskonnad toimivad nende jaoks, kes vastavad kollektiivsele keskmisele ja ei ole eriti lõbusad nende jaoks, kes millegi poolest silma paistavad. Koolid ohjavad andekamaid vähemandekate pärast, „eliit” on ropp sõna; edu, ambitsiooni või jõukuse välja näitamine on taunitav. Kui suudate selle, lisaks kulukuse ja külmusega (nii metafoorilise kui inimestevahelisega), siis palun väga, ühinege minuga mu adopteeritud hyggelige-s (kodus). Tegin hapuoblikasalatit ja külmkapis on mõned kallid lahjad õlled. Tõmba see klassikaline skandinaavia disaintool välja, ma kuulsin, et „Taggart” (šoti detektiividraama, mis algas aastal 1983 – toim) on telekas!

Copyright Guardian News & Media 2014