Tuneesiast hakkas pihta doomino
Niivõrd suurt protestilainet pole islamimaailmas nähtud pärast 2005. aasta karikatuuritüli – meeleavaldajate massid on Tuneesia eeskujul tänavaile tulnud ka Alžeerias, Jeemenis, Jordaanias, Gaza sektoris, Egiptuses jm, kõik sõnumiga, et isevalitsejatest türannid peavad andma teed rahva tahtele. Egiptuses põranda alla surutud islamiliikumine Muslimivennaskond nõuab demokraatlikke valimisi, Jeemenis nõutakse meeleavaldustel sealse diktaatori Ali Abdullah Salihi, Jordaanias peaminister Samir Rifai lahkumist, Alžeerias ja mujal aga demokraatlikke vabadusi. Monarhiaid muslimid kukutama pole veel hakanud, löögi all on eelkõige nõukoguliku sotsialistliku orientatsiooniga diktatuurid.
Ida-Euroopa eeskujul
Rahutusi on võimendanud loomulikult ka kütuse ja toidu hinna tõus, kuid nõuded on üha enam poliitilised. Ja muidugi tulevad mängu ka ülearaabialised telekanalid, alustades telekanalist al-Yazira, mille läkitus on olnud enam kui kurjakuulutav: „Araabia maailma türannidele: Tuneesia ülestõus, mis paiskas võimult president Zayn al-Abidin bin Ali, on tõmmanud maha hirmu müürid, mida on püstitatud repressioonide ja nurkasurumistega, taastades araabia rahvaste usu oma võimesse nõuda sotsiaalset õiglust ja türannia lõppu.” Demokraatia juurutamist Lähis-Idas on siiani nähtud pigem ameerikaliku importkaubana, kuid sündmused Tuneesias on äratanud türannikukutajate liikumise ka teistes araabia maades. Ja sedapuhku toetavad tuneeslasi mõnevõrra üllatuslikult näiteks Hamas Palestiina aladel, al-Qaida eelkäijaks peetav Muslimivennaskond Egiptuses ja Jordaanias ning rahvamassid Jeemenis, Alžeerias ja Mauritaanias, kes kuulavad kõiki teisi peale ameeriklaste.
Paraku pole vabadus islamimaailmas kerge tulema. Alžeerias, kus meeleavaldused on olnud keelatud alates 1992. aastast, vastati ka seekordsele protestile vahistamiste ja vägivallaga, opositsioonilise Kultuuri- ja Demokraatia Liikumise liider parlamendis Othmane Amazouz toimetati trellide taha, samal ajal kui tänaval nähti meeleavaldajate peksmist. Ka Tuneesias endas pole riigipea lahkumine proteste maha võtnud, sest endine võimueliit valitseb edasi. Eile võttis suuna pealinnale maapiirkondades kogunenud „Vabastamise karavan”. Tuhandeid inimesi koondav rahvamass nõuab sedapuhku ajutise valitsuse kukutamist. Demokraatialiikumine on saanud tuge ametiühingutelt ja enam ei taha ka jõuametkonnad seda laviini peatada. Mingiks eeskujuks on araabia maadele kahtlematult ka Ida-Euroopa värvilised revolutsioonid. Tuneesia oma on nimetatud nüüd „jasmiinirevolutsiooniks”. Järgimist on leidnud ka Ida-Euroopa vabanemisliikumiste kõige dramaatilisem episood – Jan Palachi enesepõletamine Prahas 1969. aastal. Viimastel päevadel on üksikud protestijad end põlema pannud Jeemenis, Egiptuses, Alžeerias ja Mauritaanias.
Demokraatia islamimaailma moodi
•• Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas on kokku vaid üks riik, mida organisatsioon Freedom House nimetab vabaks (Iisrael), ja kolm, mida nimetab osaliselt vabaks (Kuveit, Liibanon ja Maroko). Kõikjal mujal valitsevad riiki kas isevalitsejad või diktaatorid, või on tänavail niivõrd palju vägivalda, et igasugune vabam eneseväljendus on muudetud võimatuks.
•• Protestidest ja revolutsioonidest on Lähis-Idal kogemus juba 1940. ja 1950. aastatest, mis lõppesid aga monarhide diktaatorite vastu vahetamisega, nagu Tuneesias, Liibüas, Egiptuses, Süürias, Iraagis, Jeemenis. Vabadusi ei toonud ka Iraani islamirevolutsioon 1979. aastal.
•• USA katsed Lähis-Idas oma liitlaste seas demokraatiat propageerida on vilja kandnud vaid Kuveidis. Saudi Araabias juba 2009. aastaks lubatud valimised on tähtajata edasi lükatud, vägivallakeerisesse takerdunud Iraak on veel omaette nähtus – riigis kehtib mitmeparteiline demokraatia, kuid vabade riikide hulka Iraak endiselt ei pääse.
