Tung läände – Venemaa jalahoobid lükkavad Gruusia Euroopasse
Juba mõne tunni pärast võtavad samad värvid silme eest lihtsalt virvendama. Punaste Püha Georgi (Jüri) ristidega valged plagud lehvivad kõikvõimalikes kohtades. President Mikheil Saaka‰vili utsitamisel kerkivatest purskkaevudest räämas ja lagunenud fassaadidega eluhoonete akendeni.
Praegu võib Gruusiat kirjeldada üheselt lootusemaana. Grusiine hoiab enda kütkes samasugune rahvuslik ühtsustunne, mis valdas 80-ndate lõpu Eestit. Ning samasugune ootus tuleviku suhtes nagu meil siis, kui jalad päris põhjast jälle kõrgemale kerkisid.
“Mis sa arvad, millal läheb paremaks?” küsib armeenlasest söögikoha pidaja Gagik kuldhammaste välkudes. “Kolme aastaga on midagi märgata?” Kui lausun, et kindlasti, venib naeratus kõrvuni. Gagik hakkab meenutama, kuidas oli varem teeninud leiba fotograafina, kuid siis tuli peale digitaaltehnoloogia ning keegi ei vajanud teda enam.
300 dollarit kuus on unelm
“Mis sa pakud, palju ma selle väikese ruumi eest üüri maksan?” küsib ta, näidates oma putkale, mille väljanägemine ettevaatlikumad lääne turistid kaugele eemale peletaks. Sama teeks ka kesklinnast paari metroopeatuse kaugusel asuv mudane ümbruskond, mis võiks kontrasti poolest paikneda ka sadade kilomeetrite kaugusel. “300 dollarit kuus,” parandab ta minu kordades väiksemat hinnapakkumist.
300 dollarit kuus on Gruusias palgatöölise unelm. Peaaegu kõik teenivad alla selle. Ega keskmist palka ei tea täpselt keegi, eri hinnangutest jääb enim kõlama midagi 200 dollarile lähenevat. Kuid nii hästi kui praegu pole grusiinid elanud Nõukogude Liidu kokkuvarisemisest ning järgnenud kodusõdadest saadik. Revolutsiooni järel järsult kerkinud elatustasemest annavad tunnistust kas või kinnisvarabuum ning paari aastaga mitmekordistunud korterihinnad.
Muidugi on raske, ent veel mõni aasta tagasi oli riik eksisteerimise sootuks lõpetanud. “Eduard ·evardnadze oli lõpuks lihtsalt impotent,” võtab noorte advokaatide assotsiatsiooni tegevdirektor Ani Dolidze kokku arvamuse, mida jagavad oma kukutatud presidendi kohta paljud. Võimude asemel valitsesid gangsterid, kellest paljud on tõmmanud endale nüüdseks selga patriootlike ärimeeste austusväärse ülikonna.
Kui nüüd astuda nädalavahetusel sisse ilmetusse hoonesse, kus töötab Eesti mõistes pensioniamet, võib näha, et ametnikud töötavad usinalt laudade taga. Nii nagu kõikjal ministeeriumides. Gruusia tulevikku uskuvad inimesed töötavad praegu 24 tundi päevas ja seitse päeva nädalas.
“Oleme niigi liiga palju aega kulutanud,” kurdab haridusminister Kakha Lomaia. “Meil on praegu kaks varianti – Gruusiast saab kas teine Horvaatia või Tadžikistan.”
Mis võib olla veel parem näide grusiinide meelekindlusest kui pensionäride siiras rõõm Eesti rahas umbes 300-kroonise pensioni üle, seda Eestiga väga sarnaste hindade juures? Varem ei saanud nad lihtsalt mitte midagi.
Või kõikide heameel, et on vastu võetud tööseadused, mis ei taga ei töötu abiraha ega ravikindlustust ning võimaldavad ettevõtjal alluvatest kuuajalise etteteatamisega vabaneda. Niisugune kord jätab isegi liberaalsest Eestist tõeliselt sotsiaalse riigi mulje, kuid Gruusias ei huvitanud kodanike saatus veel mõni aasta tagasi riigivõime üleüldse.
Nüüdseks tundub, et seljataha on jäetud ka rängimad revolutsioonijärgsed raskused. Talvel lendasid õhku Venemaalt saabuvad kaks gaasitoru ja elektriliin, mattes külma käes väriseva riigi pimedusse. Märtsis pani Moskva käe ette Gruusia veinidele. Septembris laienes blokaad kogu kaubavahetusele.
“Ja ongi kõik. Rohkem nad meile midagi teha ei saa,” kõlab üldine hoiak. Elekter tuleb juba valdavalt kohalikest jaamadest. Tõsist toidupuudust pole hea kliimaga Gruusia aga peaaegu kunagi kannatanud. Veinide enamiku ostab ära Ukraina. Ja Venemaale saavad grusiinid ka ise millegi sarnasega vastata, tõkestades nende soovi ühineda maailma kaubandusorganisatsiooniga WTO.
Valmisolek ohvriteks
Asemajandusminister Tamar Kovziridze kehitab blokaadi peale õlgu. Muidugi on see valus ja tal pole tegelikult aimugi, mida teha nende sadade tuhandete inimestega, kes piiride kinnipanemise tõttu kannatavad, välja arvatud maksukergendused ning soovitused veinide kvaliteeti tõsta. Aga majanduskasv läheneb ju ometi kümnele protsendile – mis seal siis muretseda, laiutab ta imestunult käsi.
Samasugust valmisolekut ohvriteks väljendab valitseva Rahvusliku Liikumise üks asutajaid Giga Bokeria, kelle kohta sosistatakse, et tegelikult otsustab president Saakašvili asemel kõike just tema. Praegu paneb Venemaa sealsete Gruusia pärit-olu inimeste kallal toime tegusid, mis meenutavad natsliku Saksamaa alguspäevi – puistab nende ärisid, paneb grusiine deporteerimiseks kaubalennukite peale, otsib koolidest gruusiapäraste nimedega õpilasi.
“Aga kui see ongi hind, mida me peame sõltumatuse eest maksma, oleme valmis seda tegema,” kinnitab Bokeria. Ta kardab ainult Venemaa sõjalist sissetungi või terroriakte. Ta kinnitab, et peab ohtu enam kui tõsiseks.
Bokeria võib Gruusia rahva nimel julgelt rääkida, sest praegu on tegemist sisuliselt üheparteilise riigiga. Isegi valitsust üksikutes aspektides kritiseeriv opositsioon ei saa seista vastu üleüldisele läänekursile. Kompetentsete valitsusliikmete kõr-val tunduvad vastasleeri pead kuidagi pilvedes hõljuvat.
“Me ei saa ju opositsiooni ise luua, see oleks tegutsemine Kremli moodi,” märgib endine välisminister Irakli Menagarišvili, kes nõustab praegu valitsust strateegiliste uuringute keskuse kaudu.
Ei taha Venemaaga tüli
Kuid ega võimulolijaid ei saa enese propageerimisel tagasihoidlikkuse etalonideks pidada. Kohalike valimistega samal päeval avab Tbilisi linnapea purskkaevu. Uudistesaate esimesed kolm lõiku näitavad presidenti. “Vaba Gruusia eest!” kuulutab plakatil ülestõstetud rusikaga imik, keda embab riigilipuks muudetud Rahvusliku Liikumise trikoloor. George Bushi tänavale püstitatud stendil seisavad sama lipu taustal külg külje kõrval USA ja Gruusia riigipead.
Venemaa jalahoopi tunda saanud rahvas ei mäleta enam sellist ühtsust nagu praegu. Tung läände, EL-i ja NATO-sse. “Meie ei taha Venemaaga mingit tüli,” kinnitab ise kunagi Vene oligarhiks tituleeritud majandusreformide riigiminister Kakha Bendukidze. “Laske meil ometi omaette minna!”
Autor külastas Gruusiat Avatud Eesti Fondi toel
Euroopa Liit mõistab Venemaa hukka
EL-i välisministrid peaksid täna võtma vastu resolutsiooni, mis kritiseerib Venemaad teravalt viimaste Gruusia-vastaste sammude pärast. Neljapäeval valminud eelnõu kutsub Moskvat hoiduma sammudest, mis võtavad sihikule Venemaal elavad etnilised grusiinid. EL-i ühine seisukoht esitatakse Moskvale reedesel tippkohtumisel Soomes.
•• Samal ajal on ÜRO julgeolekunõukogu võtnud vastu Venemaa esitatud resolutsiooni, mis kutsub Gruusiat hoiduma provokatsioonidest Abhaasia suunal. Vene allikate väitel loobus USA dokumendile vastu seismast, et saada Moskva toetust Põhja-Korea karistamisele tuumakatsetuse eest.
Poomisnööri asemel vaid lõuahaagid
•• “Me ehitame siin kõige ehedamat politseiriiki!” süüdistab opositsioonilise Vabariikliku Partei esinaine Tina Kidašeli, kelle erakond sai äsjastel kohalikel valimistel hävitava lüüasaamise osaliseks. Kida‰eli usub, et neil surus seljad vastu matti valimisseadus, mis ei jäta nõrgemale vähimatki võimalust, ning politsei brutaalsus.
•• Noorte advokaatide assotsiatsiooni tegevdirektor Ani Dolidze näeb märksa hullemat probleemi kohtunikes, kes sageli tõlgendavad seadusi kõrgemalt tulnud telefonikõnede järgi. “Ei, nad pole korrumpeerunud tavapärases mõistes. Pistist kohtunikud ei võta, aga nad sõltuvad lihtsalt nii palju poliitikutest.”
•• Valitseva Rahvusliku Liikumise halliks kardinaliks peetav Giga Bokeria ei tee probleemist saladust. “Kohtunikud ja liigselt jõudu kasutav politsei,” võtab ta valuküsimusi loetledes küsijal sõnad suust. “Aga võrrelge seda varasemate aastatega, mil väga suur hulk inimesi lihtsalt n-ö suri vangikongides, mil neil tekkis kohe vangi sattudes kummaline kihk end üles puua,” krimpsutab ta politseiriigi loomise süüdistuste peale nägu.
•• “Esimest korda on meil piinamine ametlikult kaotatud. Varem oli see kinnipidamise puhul normiks,” sõnab ta. Bokeria lubab, et peagi tulevad kõikjale, nii kongidesse kui ka ülekuulamisruumidesse kaamerad, mis võimalikud intsidendid salvestavad.
