Türgi inimõiguslane: kinnisilmi saaks siin väga õnnelikult elada, aga meie valitsuse kurjus on erilaadne

Kirjanik ja aktivist Burhan Sönmez naasis pärast kümmet eksiilis veedetud aastat kodumaale, et anda oma parim kaitsmaks inimõigusi riigis, kus kanda kinnitab uus, eripärane kurjus.

Eesti Päevaleht käis eelmise nädala lõpus Türgis rahvusvahelise sõnavabaduse eest võitlemise organisatsiooni PEN (Poets, Essayists, Novelists) missioonil. Türgi on PEN-i murelaps olnud juba mõnda aega, kuid pärast ebaõnnestunud

coup d’état

’d mullu juulis on sealne olukord muutunud katastroofiliseks ning toetusavaldus vangistatud kirjanikele ja ajakirjanikele muutus vältimatuks vajaduseks.

Türgi vanglates on praegu kinni peetud 151 ajakirjanikku ja kirjanikku. Enamik neist on saanud süüdistuse terrorismile kaasa aitamises. Selleks piisab üksnes president Erdoğani või tema klanni kritiseeriva remargi avaldamisest või solidaarsusest kurdi vähemusega. Eesti Päevaleht rääkis muu hulgas kirjaniku ja aktivisti Burhan Sönmeziga, kes annab oma parima, et kaitsta kodumaal inimõigusi.

Teie karjäär juristi, inimõigusaktivisti ja kirjanikuna pole seotud mitte ainult tunnustuse, vaid ka vangistuste ja politseivägivallaga. Esimest korda peeti teid kinni juba 1980-ndate keskel, kui olite 19-aastane tudeng.

Juurat õppides hakkasin ühtlasi tegelema inimõiguste teemadega, sest pärast 1980. aastate sõjaväelist riigipööret oli Türgi ajaloos väga tume aeg. Isegi parlament oli suletud. Me sattusime pahandustesse, tagasi vaadates polnud midagi tõsist, kuid sellistes oludes on iga väiksemgi asi võimude jaoks suur ähvardus. Pärast seda tundsin, et inimõigused ja demokraatiaga seotu on minu tee. Kui alustasin juristina, siis ka kohtus olid minu teemadeks just inimõigustega seotud juhtumid.

Kuid Türgis, eriti just 1990-ndatel, oli nii, et kui sa olid kurd, vasakpoolne ja tegelesid inimõigustega, siis see tähendas, et valitsuse silmis olid terrorist. Nad seadsid su märklauaks. Paljud mu sõbrad tapeti. Nad vangistati ja neid piinati, sama tehti minuga, aga olin üks väheseid õnnelikke, kes jäi ellu. Ma pidin maalt lahkuma ja kümme aastat eksiilis elama. Mõned aastad tagasi, kui mul tekkis legaalne võimalus tagasi tulla, siis tulin. Olgugi et Türgis on taas sünge aeg, olen ma siin, koos kõigi oma sõpradega.

Inimõiguste vallas on praegust olukorda kirjeldatud kui Türgi Vabariigi ajaloo kõige hullemat. Kas nõustute sellega?

1980-ndatel olid meil väga halvad ajad ja ka 1990-ndad olid hirmsad. Tapmised tänavatel olid igapäevased, paari aasta jooksul tapeti tuhandeid inimesi. Praegu on taas väga raske, aga ma ei tahaks seda endiste aegadega võrrelda.

Ma tean nii paljusid inimesi, kes kannatasid kohutavalt 1980-ndatel ja 1990-ndatel, ma ei saa öelda, et nemad olid vähem tähtsad, et ajad olid paremad. Meie praeguse valitsuse kurjus on erilaadne, seepärast ei saa me seda teiste aegadega võrrelda. Nad kasutavad teist sõnavara, teisi meetodeid isoleerimiseks.