Paralleelid Venemaaga jätkuvad ka välispoliitikas. Türgi sõdurid täidavad määramata ajani ülesandeid Iraagis ja Süürias, ehkki sealsed valitsused nõuavad nende lahkumist. Lääne pool provotseerivad Türgi sõjalennukid regulaarsete õhupiiri rikkumistega oma ametlikku NATO liitlast Kreekat. Avalikes kõnedes väljendavad Erdoğan ja teised juhtpoliitikud järjest kõvema häälega nostalgiat Osmanite impeeriumi järele, mis valitses hiiglaslikku maa-ala Balkanist Iraagini. Samuti on riigil oma nn kaasmaalaste poliitika, mis apelleerib Türgi õigusele kaitsta naaberriikides elavaid turgi rahvaid.