Esmalt süüdistati natsisidemetes Sotsialistliku Partei ühe liidri Viktor Medvedtšuki isa, seejärel sattus samasuguse löögi alla tema parteikaaslasest transpordiministri Nikolai Rudkovski onu, tagatipuks veel ka Regioonide Partei liidri Viktor Janukovitši isa.

Süüdistused olid niivõrd absurdsed, et panid portaali ProUA.com küsima, miks neid üldse valimiste eel välja käidi. Põhjus on ilmselt selles, et Ukraina poliitikud pole siiamaani harjunud ausate valimistega, mis oleks äraostmis- ja võltsinguvabad, vastas ajakirjanik Dmitri Šurhalo.

Parteid üritasid valijaskonna mõjutamiseks ära kasutada Nõukogude ajal kujunenud stereotüüpe: esmalt süüdistati läänemeelseid fašismis, seejärel vastasid need omakorda samas mõõdus.

Ja ka Ukrainas on olemas rühmitus, kes arvab end tänapäevani võitlevat fašismi vastu: valimisliit KUTŠMA (konstitutsioon-Ukraina-au-rahu-antifašism), mis kogus küll vaid ligi 0,1 protsenti häältest.

Ajalugu kõikidele Ukraina elanikele ühtmoodi mõistetavaks teha on sama hästi kui võimatu. Lääne-Ukrainas mäletatakse veel elu Poola võimu all, 1939. aasta sõda, küüditamisi, mõlema poole sõjakoledusi, põrandaalust vastupanuarmeed ja viimaks pikale veninud partisanisõda.

Varasemad valed meeles

Idas on osal ühiskonnast meelses kommunistide korraldatud näljahäda Holodomor ja massimõrvad, mis hävitasid rahvastikust kohati üle veerandi. Teine osa inimesi on aga selle tulemusena venestunud või sisse rännanud venekeelsed elanikud, kes teavad vaid varasemaid propagandavalesid ukrainlastest kui natsidest.

Näiteks toodi ühe ukrainlasest geoloogi meenutus, kuidas 1970. aastal tema nurinale külmade olude kohta Venemaal nähvati vastu: “Kas teil oli Moskvat rünnates kergem?” Moskva all Ukraina vägesid paraku ei ole olnud.