Unistuste mälestusmärk

Neil kuudel on Päikesesüsteemist väljumas esimene inimeste valmistatud objekt ajaloos – kosmosesond Voyager, mille pardal on läkitus inimkonnalt.

Läinud aasta lõpus oli uudistekanalitel võimalus taas rääkida ühest inimkonna olulisemast projektist ja ehk kõige sümboolsema tähendusega ettevõtmisest kosmose uurimise ajaloos. Kosmosesond Voyager 1 avastas heliosfääris kummalise keskkonna, mida hakati nimetama „magneetiliseks kiirteeks”.

Voyager on jõudnud juba pea Päikesesüsteemi lõppu, aga lendab edasi. Ta on lennanud juba kolmkümmend viis aastat. Tema sõsar on Voyager 2, kellega nad läksid lahku Saturni juures 1980. aastal, nad mõlemad sündisid kosmoseuurimise kuldajastul ja saadeti ilmaruumi samal aastal, kui esilinastus „Star Wars”, ja nende vanemateks on tolle aja suured ja siirad unistused.

Voyageri lugu on väga poeetiline. Projekt sai võimalikuks, kui ameerika matemaatik Michael Minovich rehkendas välja, kuidas kaugemate planeetide gravitatsiooni abil sonde kiirendada.

Voyageride saatmise eesmärgiks oli hankida teadmisi Jupiterist, Saturnist, Uraanist ja Neptuunist ning sellest, mis on edasi. See seitsmekümnendate julgest vaimust ja entusiasmist kantud ettevõtmine oli omas ajas paras ulme. Maksumus oli hiidsuur ning kogu tehnoloogia tuli alles leiutada.

Ka toona ei olnud NASA-l lihtne ürituse jaoks raha hankida. Teadlane ja ulmekirjanik Carl Sagan oli see, kes Voyageri sümbolismi ja vajaduse laiemale publikule „maha müüs”. Saganist sai Voyageri frontman ja tema pani kokku kullast plaadi, millele salvestati info inimkonnast. Praegu on maalaste tervitused jõudnud Maast rohkem kui sada korda kaugemale kui Päike. On ülinapp võimalus, et mõni tsivilisatsioon need kunagi avastab.