USA lõi salajase kosmoselennuki
Futuristlik katselennuk X-37b jõudis laupäeval Floridast Canaverali neemelt edukalt Maa orbiidile, kuigi päevase hilinemisega. Start kanderaketi Atlas V abil õnnestus. Juba oma teisele kosmoselennule läinud lennuvahendi tegelikust otstarbest on liikvel vaid ähmaseid oletusi. USA õhujõud on nõus tunnistama, et proovilendudel katsetatakse satelliidisensoreid ja muid süsteeme, praeguse lennuga üritatakse rakendada mullusel lennul omandatud kogemusi, mis on paraku tänapäevani salastatud.
Algselt NASA käivitatud kosmoselennukiprojekt X-37 võeti 2004. aastal Pentagoni rahastamisele, edasine katsetamine on toimunud juba sõjalise saladuskatte all. Oma esimesel lennul eelmisel aastal viibis ta orbiidil kokku 224 päeva.
X-37-tüüpi lennuvahendid on mehitamata, meenutades kosmosesüstikuid, kuid on nendest mitu korda väiksemad ja ka lastiruumi mõõtmed on vaid 1,2 x 2,1 meetrit. Energiat ammutavad nad gallium-arseniidist päikesepaneelidega, mis on 8,9 meetrit pikad ja tiibade siruulatus on 4,5 meetrit.
Üksi Pentagon teab
Aastatel 1999–2002 kulutasid NASA, USA õhujõud ja lennukitootja Boeing tuleviku lennumasina väljatöötamiseks 192 miljonit dollarit, siis aga sõlmiti uus kokkulepe juba 301 miljoni dollari peale. 2004. aastast on projekt Pentagoni salastava kontrolli all. Algsed NASA plaanid selle lennuvahendi abil vaid satelliite laadida ja hooldada ei pruugi enam täiel määral kehtida.
Esimene katselend X-37a-ga tehti 2006. aastal, kui ta päästeti teise lennuki küljest vabalennule. Erinevalt X-43-st ja X-51-st, pole X-37-l küll erilist tõuke-jõudu ja ta peab kasutama saadud kiirendust pigem objektide lennult püüdmiseks. Ta maandub nagu tavaline lennuk, kuid 2006. aasta esimene katselend lõppes maandumisrajalt välja sõitmisega ja X-37a sisulise mahakandmisega.
Mullusel lennul katsetati lennumasina hüperhelikiiruse aerodünaamikat ja atmosfääri taassisenemisel ka uut kuumuskilpi. Tema maandumine detsembris igatahes õnnestus. 2010. aasta aprillis alanud X-37b esimene proovilend oli küll salastatud, kuid amatöörastronoomid suutsid seda ka Maa pealt jälgida. Väidetavalt tegi lennumasin veidi enam kui 400 km kõrgusel Maale tiiru peale iga 90 minutiga.
Ta lennukiirus orbiidil on võrreldav rahvusvahelise kosmosejaama omaga (ligi 28 200 km/h), Maa atmosfääri on ta aga võimeline sisenema 25-kordse helikiirusega (Mach 25) ehk veidi kiiremini kui senised kosmosesüstikud. Ka kõrge kuumuse taluvus peaks olema parem.
Võrdluseks: kui kosmoseraketid ja orbiidil tiirlevad aparaadid välja arvata, on maise lennuvahendi kiirusrekord seni 12 144 km/h (ehk Mach 9,8), mille püstitas praeguse aparaadi „sugulane”, NASA-le kuulunud X-43 2004. aastal. Mullu katsetati edukalt selle edasiarendust X-51, mis saavutas küll vaid kuuekordse helikiiruse, kuid uut üleheli-otsevoolu-reaktiivmootorit (scramjet) suudeti esimest korda töös hoida 140 sekundit.
Kas tõesti uus kosmoserelv?
•• Salastatus ja kuulumine Pentagoni alla on pannud meedia arutama, kas tegemist on mingisuguse uue kosmoserelvaga. Hiina uudisteagentuur Xinhua kahtlustas mullu lausa uue võidurelvastumise algust kosmoses, kuigi Pentagon pareeris, et X-37b-d ei kasutata kosmoserelvade transportimisel. Küll on masina robotkäe abil võimalik orbiidil remontida rikki läinud satelliite.
•• Teine oletus, et X-37b on täienduseks luuresatelliitide võrgustikule, seisab juba tugevamal alusel. Mullune lend olevat teda igatahes viinud pidevalt üle Põhja-Korea ja Afganistani alade, ka tema lennukõrgus oli võrreldav luuresatelliitide omaga.
•• Ta on palju manööverdamis-võimelisem kui tavaline satelliit, ta on korduskasutatav ega pea kogu aeg orbiidil viibima. Kuigi lennumasinal puudub piloot, pole väidetavalt vajadust ka maapealse juhtimise järele. Ta täidab etteantud ülesanded automaatselt. Miinuseks on aga see, et iga start vajab uue kanderaketi püstitamist.
