Uued euroliitlased märgivad ühinemist loiu aplausiga
Uue aasta esimesel tunnil kogunesid Rumeenia-Ungari piirile sajad, kui mitte tuhanded inimesed, ID-kaardid näpus. Ehkki riigid on kaardil üksteise all, kehtib neis erinev vööndiaeg.
Bulgaaria turismilinnast Plovdivist pärit agronoom Mihail Sarafov on juba mitmendat korda Rumeeniat külastamas. Tema rumeenlastest sõpradest pole käinud Bulgaarias keegi. “Kuhu sa ikka sõidad, inimesed töötavad siin vaid selleks, et end ära toita,” laiutab ta käsi.
Nii uskumatuna kui see ka ei kõla, pole paljud kahe uue liikmesmaa elanikud üle piiri mitte kunagi käinud. Või kui, siis kaugel kommunismiajal, mida inimesed meenutavad nostalgiaga.
“Muidugi need, kes tahavad siit kuhugi ära minna, tervitavad Euroopa Liitu astumist mõnuga,” nähvab Timisoaras rongi ootav üliõpilane Ligiu Martin. Pärast järelemõtlemist nendib ta siiski alistunult: “Aga tegelikult on need, kes tahtnud minna, juba ka läinud.”
Välismaal, eeskätt sarnaste keeltega Itaalias ja Hispaanias, töötab hinnanguliselt kaks miljonit rumeenlast.
Martin esindab Rumeenia uut põlvkonda. Ta on haritud ja palju reisinud. Euroopa Liit tähendab tema jaoks eelkõige lihtsamaid reisimisvõimalusi, kuigi ka praegu pole enam viga.
Iseenesest läheb ju elu paremaks, majanduskasv jääb veidi alla kaheksa protsendi.
“Meil siin Timisoaras küll tööpuudust pole, inimesi tuleb kogu Rumeeniast,” märgib rahulolevalt kohaliku saksa teatri kirjandussekretär Lucian Varsandan. “Ainult et palgad on väikesed.”
Rumeenia jaoks tähistab 1. jaanuar 1989. aastal alanud tsükli lõppu.
Aga kas Rumeenia ka Euroopa Liitu päriselt tahtis, ei tea.
“Ega siis meie käest ometi keegi küsinud!” imestab Martin küsimuse peale, kas neil ikka referendum oli. Muidugi polnud. “Ehk pidasid poliitikud seda liiga kalliks,” arvab ta.
Raske toimetulek
Bulgaaria on Rumeeniast veelgi ebakindlam, kui asi puudutab Euroopa Liitu, ja veelgi vaesem.
“Super!” hüüavad rongiga eksamisessioonile suunduvad neiud. “Ah, mine nüüd, Euroopa Liit tähendab vaid uusi piiranguid, see on meie iseseisvuse lõpp,” vaidleb ühe tütarlapse sõber vastu. Ka bulgaarlaste käest pole keegi euroliiduga ühinemiseks nõusolekut küsinud.
Ilmselgelt pole Bulgaaria ega Rumeenia majanduslikult sellel tasemel, nagu Euroopa Liidu liikmesmaadelt eeldatakse. Rääkimata korruptsioonist, maffiast ning nõrgalt toimivast riigivõimust. Head on aga need, kes teisi rasketel aegadel toetavad. Sellest lähtus ka euroliit, mis küll võinuks nende ühinemise edasi lükata, kuid mis ikkagi kaks liikmesmaad vastu võttis.
Uusliikmed kasvatasid Euroopa Liitu
Uued eurokodanikud
Raske liitumine
•• Uuest aastast elab ühenduses umbes 30 miljonit inimest rohkem ning liikmesmaade arv on suurenenud 27-ni.
•• Bulgaaria ja Rumeenia esitasid taotluse EL-iga liitumiseks 1995. aastal, liitumiskõnelusi alustati 2000. aastal. Ühinemiseks vajalike reformide aegluse tõttu jäid nad aga 2004. aasta laienemisest kõrvale. Kõnelused lõpetati kahe aasta eest, kuid lõplikult kuulutas Euroopa Komisjon riigid liitumisküpseks alles mullu septembris ja sedagi mööndustega – mõlemad peavad raporteerima iga kuue kuu järel reformide edust eelkõige justiits- ja poliitiliste institutsioonide vallas. Liidust väljaviskamine neid muidugi ei ähvarda, küll aga võivad vajakajäämised tähendada majandusabi kärpimist.
•• Majanduskasv on kummaski riigis olnud viimastel aastatel tugev, kuid elatustase võrreldes lääne- ja põhjapoolsete liitlasmaadega madal.
