Kuid kaks suuremat komistuskivi seisab veel ees – esiteks peab Barroso leidma igale kandidaadile võimetekohase portfelli, teiseks on vaja saada kinnitus ka europarlamendilt. Lootus, et uus komisjon võiks juba 1. veebruaril tööd alustada, võib olla seetõttu ennatlik. Euroopa Parlament laiendab kehtima hakkava Lissaboni lepinguga oma võimupiire ja 2004. aastal saavutatud edu – kui nad sundisid Barrosot oma algset komisjoninimekirja tagasi võtma, peaks neile veel julgust juurde andma.

2004. aastal tuli Barrosol kolm kandidaati maha tõmmata. Kuid nüüd tahab 13 liikmesriiki taas päris uusi nägusid esitleda, kellest ehk kõige kogenematum, kreeklaste esitatud Maria Damanaki pole varem isegi ministri ametis olnud. Ja europarlamendi konservatiivid kavatsevad ka sel korral vaidlustada nende ametisse nimetamise, keda koormab kommunistlik minevik. Siim Kallase nimi on jälle küsimärgi alla seatud.

Euroopa Liit on aga võrreldes 1990. aastatega keeranud ennast selgelt paremale. Euroopa Rahvaparteisse kuuluvaid konservatiivseid parteisid esindab 13 volinikukandidaati, sh Barroso ise. Liberaaldemokraatide ridadest tuleb kaheksa ja sotsiaaldemokraatide seast vaid kuus.

Euroopa Rahvapartei küll lu-bab, et nõiajahini kommunismimineviku tüli ei lähe, sest ka Barroso ise on nooruses kuulunud Portugali sõjaväehunta vastasesse maoistlikku rühmitusse. Kreeka eurokommunisti Maria Damanakit on samuti raske süüdistada koostöös repressiivvõimudega, sest tema pidi taluma sõjaväehunta ajal piinamist.

Kuid Catherine Ashton, kes peaks nüüd hakkama juhtima terve euroliidu välis- ja julgeolekupoliitikat, osales 1970. aastatel rahuliikumises, mida peeti üleval Moskva rahaga. Ning Ungari opositsioonipartei Fidesz on vaidlustanud neomarksistist volinikukandidaadi Laszlo Andori sobivuse, kuigi too pole tegelikult komparteisse kuulunudki. Tšehhid ja slovakid esitasid aga kandidaatideks Štefan Füle ja Maroš Sefcovici, kes on mõlemad saanud hariduse Moskvas välissuhete instituudis, mida peetakse KGB „inkubaatoriks”.

Ja siis veel Siim Kallas, kes kuulus komparteisse, ent on „vahetanud hiljem poolt”, nagu märkis väljaanne EUobserver.  Kallase läbikukutamise katsed nn kümne miljoni dollari skandaali tõttu on küll pärast 2005. aastat vaibunud. Briti euroskeptiku Nigel Farage’i tollased süüdistused Kallase vastu tuginesid nimelt vigasele artiklile.

Poolakast europarlamendi president Jerzy Buzek jõudis juba üleeile teha noomituse sellele samale mehele, kes Ashtoni-vastaste süüdistustega astus viisakuse piiridest üle.

Toolide ümberjagamine

Kui europarlament alustab 11. jaanuaril volinikukandidaatide küsitlemist, võib Barroso esitleda vähemalt ühte edusammu – uues nimekirjas on üheksa naist ehk nende arv eurokomisjonis ei vähene.

Aga väljapaistvaim naisvolinik – asepresident Margot Wallström Rootsi valitsusele enam ei sobinud. Ka vahetasid taanlased välja põllumajandusvolinik Mariann Fischer Boeli, mõlemad küll uue naisterahva vastu. Taani uus volinikukandidaat Connie Hedegaard oli lausa Barroso eritellimus, sest ta juhib praegu ettevalmistusi Kopenhaageni kliimakonverentsiks.

Rahandusvolinik Joaquin Almunia ja eelarvevolinik Algirdas Šemeta küll jätkavad uues komisjonis, kuid Barroso on väljendanud soovi, et volinikud vahetaksid mõnevõrra toole. Ka loob Barroso kaks uut kohta – kliimavoliniku (ilmselt siis Hedegaard) ja kodanikuõiguste voliniku (tõenäoliselt rootslane Cecilia Malmström) ameti.

Ashtoni esitas EL-i uue välisministri kohale juba ülemkogu, kuid ka tema vajab veel europarlamendi kinnitust. Ashtoni senisele kaubandusvoliniku toolile peaks istuma ilmselt Neelie Kroes, aga talle on pakutud ka meediavoliniku ametit. Kroesi senisele konkurentsivoliniku kohale pandaks Almunia. Michel Barnierile pakutav siseturu portfell tuleb aga enne veel ära tükeldada, et Londonis liiga häälekalt protestima ei hakataks.

Ühes asjas võib Barroso siiski rahulik olla – tema komisjoni ei esitatud liiga tugevaid poliitikuid, kes tulevikus tema enda ametikohta võiks ohustada. Vähekogenud Herman van Rompuy määramine ülemkogu presidendiks tähendab ka seda, et kahe presidendi võimalik rivaliteet kaldub esialgu selgelt Barroso kasuks.

Euroopa Komisjoni uude koosseisu esitatud poliitikud

Austria – Johannes Hahn (uus, praegu Austria teadusminister)

Belgia – Karel de Gucht (senine arenguabivolinik)

Bulgaaria – Rumiana Želeva (uus, praegu Bulgaaria välisminister)

Eesti – Siim Kallas (senine asepresident ja haldusküsimuste volinik)

Hispaania – Joaquín Almunia Amann (senine rahandusvolinik)

Holland – Neelie Kroes (senine konkurentsivolinik)

Iirimaa – Máire Geoghegan-Quinn (uus, praegu Euroopa Kontrollikoja liige)

Itaalia – Antonio Tajani (senine asepresident ja transpordivolinik)

Kreeka – Maria Damanaki (uus, praegu Kreeka parlamendi liige)

Küpros – Androulla Vassiliou (senine tervishoiuvolinik)

Leedu – Algirdas Šemeta (senine eelarvevolinik)

Luksemburg – Viviane Reding (senine meediavolinik)

Läti – Andris Piebalgs (senine energeetikavolinik)

Malta – John Dalli (uus, praegu Malta sotsiaalminister)

Poola – Janusz Lewandowski (uus, praegu europarlamendi eelarvekomitee juht)

Portugal – Jose Manuel Barroso (jätkab komisjoni presidendina)

Prantsusmaa – Michel Barnier (uus, praegu europarlamendi liige, endine välisminister)

Rootsi – Cecilia Malmström (uus, praegu Rootsi eurominister)

Rumeenia – Dacian Ciolos (uus, endine Rumeenia põllumajandusminister)

Saksamaa – Günther Oettinger (uus, praegu Baden-Württembergi peaminister)

Slovakkia – Maroš Sefcovic (senine haridusvolinik)

Sloveenia – Janez Potocnik (senine teadusvolinik)

Soome – Olli Rehn (senine laienemisvolinik)

Suurbritannia – paruness Catherine Ashton (senine kaubandusvolinik, uus välis- ja julgeolekuasjade kõrge esindaja)

Taani – Connie Hedegaard (uus, praegu Taani kliimaminister)

Tšehhi – Štefan Füle (uus, praegu Tšehhi eurominister)

Ungari – Laszlo Andor (uus, praegu Euroopa rekonstruktsiooni- ja arengupanga EBRD juhatuse liige)