Jättes kõrvale selle, et terrorism maailmas pole piiritletav vaid islami fundamentalismiga, ei anna valitsuse vahetamine Afganistanis vastust ka põhiküsimusele: mis on igasuguse fundamentalismi ja sellest võrsuva terrorismi toitepinnaseks? Lihtne ja lühike vastus oleks – vaesus. Ent sellisena oleks see vastus tõesti liiga lihtne. Inimkonna enamik (sealhulgas praegu upsakusest upakile lendavas valges maailmas) on läbi ajaloo suuremalt jaolt olnud vaene.

Mida pole varem nüüdses ulatuses aga olnud, on keskkonnatingimuste dramaatiline halvenemine tohututel ülerahvastatud territooriumitel ja ülerahvastatus ise. Samuti nagu enneolematut võidujooksu maailma kahanevate toormevarude oma kontrollile allutamiseks, milleta Euroopa tsivilisatsioonil pole võimalik säilitada oma senist heaolutaset.

Paraku nagu minevikus, on nüüdki vaesunud inimeste radikaliseerumise põhiliseks katalüsaatoriks rikkuse ja vaesuse võrdlusmoment, mis infoajastul isegi kõige mahajäänumates piirkondades ajalooliste paralleelidega kõrvutades võimendub.

Ent kui varem (Prantsuse revolutsioon, 1917. aasta) kulmineerusid mullistused eelkõige üksikriikide raamides, siis tänapäeva globaliseerunud maailmas jookseb rindejoon eelkõige nn. esimese (kuhu kuulume ka meie) ja kolmanda maailma vahel. Ehk lühidalt - rikkuse ja vaesuse vahel.

Ma ei nõustu siinkohal, et konflikt on kristluse ja islami vaheline. Vastupidi, usun et näiteks Aafrika kristlikud või Aasia muu-usulised rahvad toetavad vaestena puhkevas võitluses pigem moslemeid kui USA ja Euroopa usuvendi. Seda vähemalt südames.

On mõistetav, et end ebaõiglasena koheldutena tundvad miljonid noored mehed keelduvad töötutena virelemast või perekonna ülalpidamist mittevõi-maldava palga eest orjamast ja eelistavad sellele meessoo igivana tegevust - sõdimist. Kõigil, kes terrorismi vastustavad, on vaja aru saada, et maailmas on alanud järjekordne vaeste, hüljatute ja kibestunute (sedakorda globaalne) revolutsioon, mida ei saa nimetada teisiti kui vaeste kättemaksuks.

Et terrorismil tegelikult juuri alt lõigata, tuleb Lääne ühiskonnal asuda radikaalselt iseennast muutma. Alustada tuleb neokolonialismi revideerimisest. Kõi-gepealt peavad suurkorporatsioonid lõpetama mahajäänud maades traditsioonilisi tegevusharusid hävitavate ja massilist tööpuudust ning migratsiooni põhjustavad investeeringud. Samaaegselt tuleb globalismist jutlustavatel lääneriikidel avada oma turud kolmanda maailma toodetele. Ainuüksi need kaks sammu likvideeriksid vaesust ja vastavalt terrorismi rohkem kui ükskõik missugune sõjaline operatsioon.

Ent enesepiirangute okkaline rada peab jätkuma. Lääs peab leidma endas jõudu ja vahendeid loobumaks kolmanda maailma looduskeskkonda laastava toorme, eelkõige troopikapuidu tarbimisest. Kõige tähtsam on aga narkootikumide tarbimise drastiline vähendamine valges maailmas. Just see hävitaks nii terroristide kui muu kuritegeliku maailma rahastamisskeemid.