Paremtsentristlik valitsus tegi ettepaneku hakata võtma lasteaia pikapäevahoiu eest raha ka madalaima sissetulekuga vanematelt. Seni on nende järeltulijatele olnud lasteaed täiesti tasuta.

Poolepäevahoiu eest ei pea sellised pered ka tulevikus maksma. Tasust on vabastatud näiteks kolmeliikmeline perekond, kellele jääb kogu leibkonna peale kuus kätte vähem kui 1132 eurot (17 700 krooni). Opositsioonis olevad sotsiaal- ja kristlikud demokraadid süüdistasid valitsust vähekindlustatud inimeste olukorra teadlikus halvendamises. Suurimad kannatajad oleksid üksikvanemad, kellest 40 protsenti ei pea praegu lasteaiatasu maksma.  

Absoluutset vaesust Soomes küll peaaegu ei leidu, kuid suhteline vaesus näitab tõusumärke. Ligi 12 protsenti riigi elanikkonnast elab allpool suhtelise vaesuse piiri, milleks on 60 protsenti leibkondade mediaantulust (poolte sissetulek on sellest kõrgem ja pooltel madalam). Rahas väljendatuna tähendab see umbes 800 eurot üksi elava inimese kohta kuus.

Keskmisest rohkem on viimase viieteist aastaga kasvanud lastega perede vaesus. Kui 1990. aastal kuulus vaeste kategooriasse 4,9 protsenti peredest, siis aastaks 2004 oli vastav määr tõusnud juba 12,3 protsendini.

Uurijate sõnul tajutakse ka ennast varasemast sagedamini vaestena. Kui kohe ei küünita keskklassi elustandardini, mille juurde kuuluvad auto, eramaja ning puhkusereisid, loetakse end vähevarakaks.

Toidupakkide jagamine

Soomes, ühe suurima majandusliku võrdsusega maal, leidub siiski ka kihistumist, millele on heaks peegliks Helsingi metroo. Metroolähedastesse elurajoonidesse jääb maha “vaesem vägi” ning keskklass jätkab metroopeatustest sõitu edasi merelähedastesse eramupiirkondadesse. Kehvemal järjel on töötud, üksikvanemad, rahvapensioni saajad ja suurpered.

Paaril korral nädalas kaigub üle ühe metroopeatuse valjuhääldi ning kutsub inimesi toidupakkide järele. Nii mõnelgi päeval on tasuta toitu hankimas oma 800 inimest.