Vähemusrahvused uue tsaari meeskonnas
Võimu üleminek jõustruktuuride kätte algas juba 1998. a, ent vaevalt oskas keegi kujutleda, et see tipneb tshekistidega. Mis teha, kui polkovniku poeg (Kirijenko) ja poliitkindral (Stepasin) ei täitnud neile pandud lootusi. Luurepolkovnik Putini sõnakasutus on isevalitseja rollis küll paranenud, kuid tema Peterburist kaasavõetud seltsimehed on piisavalt kidakeelsed ja eelistavad tagaplaanile jääda. Kasvõi Dmitri Kozak, Putini praegune kantseleiülem ja omapärane meenutus ühest imelisest karjäärist.
Nagu teada, maandus Saksamaal luuretööl olnud Putin 1990 Leningradi Ülikooli prorektoriks. Aasta hiljem sai temast Peterburi linnapea Sobtshaki nõunik, 1994 esimene asetäitja, kes omakorda võttis Kozaki enda asetäitjaks. Sobtshaki kaadrivalikust rääkides ei maksa unustada, et sel juristil olid toona kõik eeldused tõusta Jeltsini järgseks Venemaa liidriks. Nii nagu Jeltsin oli kutsunud kindral Rutskoi asepresidendiks, nii vajas ka Sobtshak toetust jõustruktuuridelt. Paraku puudus Sobtshakil jeltsinlik valmisolek ka ise oligarhiks hakata ja kuna jõudude vahekord riigis oli muutunud, otsustati Sobtshak rajalt maha võtta nii ruttu kui võimalik. Jeltsini vaikival nõusolekul.
1996 õnnestus Kremlil Sobtshaki vastu välja mängida tema teine asetäitja Vladimir Jakovlev ja viimane võitiski valimised. Nagu Sobtshak on tunnistanud, olid tema valimismeeskonnas reeturid, kes teavitasid kõigest vastaspoolt. Reeturite nimed kadusid ilmselt koos Sobtshakiga hauda. Järgnenust on aga teada, et koos Sobtshakiga ametist lahkunud Putin sai kohe Kremlis mugava töö ja aasta hiljem ka tähtsa poliitilise koha, Kozak aga läks üle Jakovlevi meeskonda. Vaatamata mitmele kummalisele vahepalale Peterburis (Jakovlev organiseeris mullu novembris suurima Kremli-vastase miitingu enne Riigiduuma valimisi, Sobtshaki lesk keelas Jakovlevi ilmumise oma mehe sarga juurde jmt) on Putin ja Jakovlev täna suurimad sõbrad.
Peterburist pealinna toodud mitmest tshekistist on enim paanikat jõudnud külvata Viktor Tsherkessov, kes on hetkel Föderaalse Julgeolekuteenistuse asejuht. Teda tutvustati vaid korraks ja nüüd mõistatavad kõik, millise ametiposti saab mees, kes jäi kõigile mällu kahe lausega: "Putin on sootuks teine inimene, kui arvatakse" ja "Algab halastamatu võitlus korruptsiooniga". Nädal tagasi öeldi otsesõnu, et uue presidendi aparaat on valmis kontrollima poliitika kujundamist kogu riigis.
Putini napist jutust on teada, et 1941. aastal võinuksid sakslased ta tshekistist isa tappa (tänu eestlastest ülesandjatele). Seda enam annab imetleda, et Putin just Saksamaale luurama sattus või siis tahtis sinna sattuda. On teada seegi, kui raevukalt ta oma missiooni seal lõpuni täitis.
Tema klapp Venemaa enda sakslastega tuletab paratamatult meelde Peeter I armutraave saksa agulis ja Venemaa trooni ümber tiirlema pääsenud sakslaste rivi. Putini majandusprogrammi koostajaks on Peterburist pärit German Oskarovitsh Gref. Jällegi tagaplaanil püsiv kuju, mis näib moskvalasi marru ajavat. Tema mõju Putinile on aga ilmne mõjukas Kommersant Daily kirjutas näiteks, et vaid üks mees oli vastu kontrolli kehtestamisele valuutaoperatsioonide ja offshore'ide üle Gref ja Putin andiski korralduse eelnõu menetlemine lõpetada. Aprilli lõpus tutvustas Gref oma eeltööd (programm ise peab valmima 25. maiks) IMFi delegatsioonile ning kuuldavasti oldi sellega väga rahul.
Veel enne Grefi esiletõusu olid Venemaa poliitikas tähtedeks saanud kolm saksa päritolu regiooniliidrit Sverdlovski (sõjatööstuspiirkond) kuberner Eduard Ergartovitsh Rossel, Tomski kuberner Viktor Melkihorovitsh Kress ja Novgorodi kuberner Mihhail Mihhailovitsh Prussak. Kõvad majandusmehed ja demokraadid oktoobris 1993 protestisid Rossel ja Kress Riigiduuma tankidega laiali saatmise vastu ning kaotasid oma kohad. Hiljem valiti nad tagasi ja Jeltsinil oli hea võimalus näidata, et ta oskab andestada. Mullu oktoobris oli kolmik koos Jeltsini jutul sündmus, millest kajas kogu Venemaa.
Sel aastal on oodata Prussaki tähelendu. Pole juhus, et just tema määrati juhtima Venemaa delegatsiooni Euroopa Nõukogus siis, kui Moskvat ähvardas volitustest ilmajäämine. Putini tähelepanu ei jää märkamata ja märtsis hinnati Novgorodi kuberner riigi mõjukuselt neljandaks regionaalliidriks (1. Strojev Föderatsiooninõukogu esimees, 2. Saimijev Tatarstani president, 3. Luzhkov Moskva linnapea), Rossel oli 8. (6. oli Lebed, presidendikandidaatidest on Tulejev 5. ja Titov 9. kohal).
Sakslased sakslasteks, ent mullu kevadel, NATO õhurünnakute alates lahvatanud uus-slavofiilsus ja õigeusu kiriku ühepoolsed avaldused komplitseerisid Moskva suhteid Venemaa mitte-slaavi päritolu osade ja rahvastega (Tatarstan keelas oma meeste saatmise Kosovo albaanlaste vastu jmt). Kujunenud olukorras tuli leida kõiki rahuldav neutraalne isik ning selleks osutus Venemaa eriolukordade minister Sergei Kuzugetovitsh Soigu. Nagu teada, tegid Jeltsin ja Putin temast uue võimupartei Jedinstvo ehk siis Medvedi (Karu) tegevjuhi. Mees tuli oma tööga toime ning on kahtlemata üks riigi tippjuhte. Tõsi, Venemaa ladvik paistab teda mitte tõsiselt võtvat, ent hindab esiletõstmisest tulenenud propagandistlikku kasu. Ega's muidu poleks Venemaa poliitika tippu toodud veel üks mitteslaavlik nägu.
27. aprillil valiti Noorte ühtsuse (Jedinstvo Molodjozhi) ehk Karupoegade (Medvezhata) ehk Putini komsomoli etteotsa Aleksandra Mandzijevna Buratajeva, kes nagu Soigugi esindab tegelikult Venemaa budistlikke alasid. Buratajeva Kalmõkkiat, Soigu Tõvat. Julgen arvata, et valiku tegemisel sai otsustavaks mõlema pärinemine NLKP kaadritöötajate perekondadest ja et minu mainitud budistlik seos tuleb paljudele üllatuseks. Sest kes ikka nii väga teab, et kusagil mägede taga Mongoolia kõrval olev Tõva on olnud koguni iseseisev riik ja et Kalmõkkia on Euroopa ainus budistlik riik.
Tannu-Tuva Rahvavabariik (192144) jagas Eesti, Läti ja Leedu saatust. Samuti ?danovi juhendamisel (ei maksa unustada, et Stalini parem käsi juhtis NSVL Ülemnõukogu väliskomisjoni, mille ülesandeks oli uute liiduvabariikide tekitamine), kelle töö tegi lihtsamaks "grupi seltsimeeste palve". Selle "autoreid" pole suudetud siiani kindlaks teha. (Nipp "grupi seltsimeestega" läks kordamisele Tshehhoslovakkia okupeerimisel 1968).
Järgnes meilgi läbielatu. Ehkki 1991. aastal, mil Tõva valimistel tegi ilma kohalik Rahvarinne (selle juht Bicheldey on ka praegu parlamendi Suure Khurali esimees), oli seal alles vaid üks 90aastane vangilaagrid üleelanud munk, on budism tänaseks oma mõju Tõvas paljus taastanud.
Täpselt sama seis on Kalmõkkias. 1943 tabas ka neid Stalini kuri käsi stepid tehti kohalikest puhtaks ja asustati slaavlastega. 14 aastat hiljem said kalmõkid õiguse oma kunagistele aladele tagasi pöörduda. Rahvusliku tõusu järgsele Kalmõkkiale on toonud kuulsust tema malesõbralik president Kirsan Iljumzhinov, kes on ühtlasi paras poliitiline peavalu Moskvale.
Nüüd siis tõstis Moskva esile Kalmõkkiast pärit ORT (Berezhovski kontrolli all olev Venemaa TV-jaam) endise diktori, aasialikult nägusa Buratajeva, kes Riigiduuma valimistel suutis kodukandis edestada seal kandideerinud Moskva linnapea Luzhkovi abikaasat ja ärinaist Jelena Baturinat. (Üks väheseid provintsiaalide võite pealinna rikkurite üle.) Sestap omab Buratajeva tõus esikarulapseks poliitikas ka kindlat lisatähendust.
On, kuidas on varsti saab ilmselt öelda, et ka Venemaa 21. sajandi arenguprogramm pärineb sakslase sulest ja et uueks klassikuks saab German Gref. Programmi viib aga ellu partei ja siin on põhjust rahul olla budistidel, sest nii Putini vanade kui ka Putini noorte parteid juhivad nende hulgast pärit tegelased.
Toomas ALATALU
