Värvikas kohtunik avab Hispaania minevikku

 (6)

Riigikohtunik Baltasar Garzón alustas Hispaania kodusõja ja järgnenud Franco diktatuuri ajal toime pandud inimsusvastaste kuritegude uurimist.

 Garzón käskis septembris koostada kodusõjas ja kindral Franco valitsusajal tapetute, kadunuks jäänute ning ühishaudadesse maetute nimekirja. Tema samm oli vastus 2006. aastal ajaloolise mälu ühingu eestvedamisel esitatud kaebusele, mis palus uurida kadunuks jäämisi, piinamisi, mõrvu ja sundpagendusi alates 1936. aastast, mil algas Hispaania kodusõda.

Kuu aega hiljem jõudis kohtuniku lauale 133 708 ohvriga nimekiri. Eelmisel nädalal otsustas Garzón alustada frankismi inimsusvastaste kuritegude uurimist. Ta esitas oma eeluurimisdokumendis kindral Francole ja 34 mässumeelsele juhile süüdistuse kahes kuriteos: esiteks ülestõusus seaduslikult valitud valitsuse vastu ning teiseks süstemaatilise poliitiliste vastaste hävitamisplaani elluviimises kodusõjas ja sellele järgnenud diktatuuri ajal.

Samuti nõuab Garzón siseministeeriumilt fašistliku partei Falange liidrite identifitseerimist 1936. aastast kuni 1951. aastani, et siis need, kes veel elavad, kuritegude eest kohtupinki tuua.

Haavade lahtirebimine

Ja nagu peaaegu kõige puhul, mis on seotud Hispaania kodusõja ning frankismiga, ei tulnud ka nüüd erinevaid reaktsioone kaua oodata. On neid, kes küsivad, „milleks kinnikasvanud haavu jälle lahti rebida?”, kuid ka neid, kelle jaoks pole need haavad kunagi saanudki paraneda, sest ohvrite valu ja kannatustega pole riiklikul tasemel piisavalt tegeletud.

Peaminister José Luis Rodriguez Zapatero teatas, et igal kohtunikul on õigus alustada eeluurimist, kuid tema meelest on

„ajalugu frankismi juba hukka mõistnud”. Asepeaminister Maria Teresa De la Vega tuletas meelde möödunud aastal – samuti suure poleemika saatel – vastu võetud ajaloolise mälu seadust, mis tegeleb „austuse ja rahu kaudu, kättemaksuhimuta” inimestega, „kelle õigusi varem ei kaitstud ja kelle perekondlikku ajalugu pole tunnustatud”. Täpselt seda üritabki Baltasar Garzón enda väitel juriidilisel teel teha, kuid teda püüab takistada riigiprokuratuur, kelle hinnangul on kuritegude uurimine lõpetatud 1977. aasta amnestiaseadusega ja igal juhul kuuluvad need teemad kohalike kohtute, mitte riigikohtu kompetentsi.  

Sotsialistide peasekretäri Ra­món Jauregui sõnul aga teab Gar­zón, et see kohtuasi ei jõua kuhugi, ja tahab eeluurimise ava­misega vaid kiirendada ühishaudade lahtikaevamist, mida see tõesti ka võimaldab.

Skandaalseim ja enim vaidlusi tekitav kadunuks jäänu on poeet Frederico Garcia Llorca, kes on maetud koos kolme mehega ühishauda. Llorca perekond on tema säilmete väljakaevamise vastu, nimetades seda pühaduseteotuseks. Kuna aga samal päeval tapeti veel kolm meest, kelle pered soovivad oma surnud üles leida ja eraldi matta, siis on tekkinud poleemika: kelle õigus maksab?

Pinocheti ja Kissingeri jälgedel

•• Baltasar Garzón on värvikas õigusemõistja, keda kriitikud on ühiselt hakanud kutsuma „tähtkohtunikuks”. Ta on kirjutanud kolm raamatut, proovinud pisut kätt poliitikas ning teinud ikka poleemilisi otsuseid. Seetõttu räägitakse tema hiiglasuurest egost, mille ainuke eesmärk olevat olla avalikkuse tähelepanu keskpunktis.

•• Ülemaailmse kuulsuse saavutas kohtunik Garzón Tšiili eksdiktaatori Augusto Pinocheti arreteerimiskäsu andjana. Ta nõudis Pinocheti vahistamist tolle valitsusajal toimunud Hispaania kodanike piinamiste ja tapmiste ning üldisemalt inimsusvastaste kuritegude eest.

•• Riigikohtunik on öelnud ka, et kavatseb uurida endise USA välisministri Henry Kissingeri tegusid seoses diktatuuride rajamisega 1970. aastate Lõuna-Ameerikas.

•• Oma otsusest kohtunikuks hakata räägib Baltasar Garzón 2005. aastal ilmunud raamatus „Hirmudeta maailm”, viidates kodusõjale: „Mu mällu on salvestatud nii palju lapsepõlves kuuldud lugusid ja ebaõiglust, et otsustasin midagi teha, et see etapp enam ei korduks.”

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare