Vene demokraatia pöörleb võimu ümber
Kirjeldage poliitilist olukorda Venemaal enne detsembrikuiseid parlamendivalimisi.
Välja mängitakse mõned auhinnad. Suurele auhinnale, poksiterminites kõige raskemas kategoorias, absoluutsele võimule, võistleb kaks parteid: Ühtne Venemaa ja kommunistid. Sõltumata peaauhinnast on selge, kes saab järgmise parlamendi esimeheks – see on Boriss Grõzlov, praegune siseminister ja Ühtse Venemaa liider. Selgusetu on veel, kas ta saab alamkoja juhiks võitnud partei fraktsiooni liidrina või valimiste järel moodustunud koalitsiooni juhina. Selge on, et presidendile lähedane koalitsioon saab parlamendis enamuse.
Ühtse Venemaa ja kommunistide puhul on küsimus, kumb saab umbes 26 ja kumb 27 protsenti häältest.
Teist auhinda jagavad kaks parempoolset parteid: Jabloko ja Paremjõudude Ühendus. Need kaks võitlevad omavahel ning samas maadlevad mõlemad parlamenti pääsemiseks vajaliku 5-protsendise alampiiriga.
Üks viimaseid olulisemaid uudiseid paremal tiival on Anatoli Tšubaisi asumine Paremjõudude nimekirjas kolmandale kohale. Tšubaisi mitu kuud ettevalmistatud kõne võeti partei üldkogul väga hästi vastu, saades oluliselt paremat tagasisidet kui parteiliidri Boriss Nemtsovi oma.
##Kellega lähevad parempoolsed pärast valimisi?
Loomulikult Ühtse Venemaa, mitte kommunistidega. Kolmas auhind valimistel on tegelikult kolmas koht parlamendis, mille saab ilmselt Vladimir irinovski Liberaaldemokraatlik Partei. Nad alustasid valimisvõitlust väga hästi ning on pakkunud välja parima poliitilise reklaamlause: “Oleme vaeste poolt! Oleme venelaste poolt”. Täpne, selge ja mõistetav. Nende partei saab praeguse seisu järgi 8–9 protsenti häältest. Kuna neil on tõesti väga hea reklaamlause, siis nad edestavad kindlasti parempoolseid.
Eelmistel valimistel sai Paremjõudude Ühendus kolmanda koha 8 protsendiga ning Jabloko ja irinovski partei ületasid suurte raskustega 5 protsendi künnise.
Veel on kolm uut jõudu, kes üritavad pääseda parlamenti, kuigi neil on vähe šansse. Üks huvitavamaid neist on Elu (izn – vene k) partei, mida juhib praegune Ülemkoja juht Sergei Mironov. Ta on ebatavaline inimene, kes enne perestroikat veetis 18 aastat metsades ekspeditsioonidel. 1990. aastate algul valiti ta Peterburist parlamenti. Ta on mees, kellel pole vana parteinomenklatuuriga midagi ühist. Kaks ülejäänut on vasakpoolsed ja tõmbavad endale nii kommunistide kui ka liberaal-demokraatide hääli.
Milline on president Vladimir Putini maine Venemaal?
Praegu toetab teda 67 protsenti rahvast, kusjuures tema toetuse kõige madalam tase on olnud 60 protsenti. Pole kahtlust, et uueski parlamendis saavad suure enamuse presidendile lähedased fraktsioonid. President ei muretse ka 2004. aasta presidendivalimiste pärast. Kumbki neist valimistest ei muuda poliitilist situatsiooni Venemaal. Olulised on alles 2007. aasta parlamendivalimised ning 2008. aasta presidendivalimised. Need tulevad kindlasti väga dramaatilised. Kui ei muudeta konstitutsiooni, et Putin saaks ka kolmandat korda presidendiks, on juba praegu väga oluline, kellest saab Putini järeltulija.
Mida ennustavad analüütikud 2007.-2008. aasta valimiste kohta?
Analüütikud arutavad kõikvõimalikke variante, ja sel pole tähtsust. Olulised on poliitilised otsused, mis tehakse 2005.-2006. aastal. Minu arvates on Putinil silme ees kaks võimalikku järeltulijat. Need on Grõzlov ja Mironov. Need kaks inimest on mentaliteedilt ja hingelaadilt Putinile lähedased.
Kuidas teil õnnestus 1996. aastal surma äärel vaakunud Jeltsinist uuesti president teha? Mis trikki te kasutasite?
Kui nimetada nn trikki, siis 1996. aastal põhines kampaania hirmul kommunistide ees. See pani suure osa inimestest Boriss Nikolajevitši poolt hääletama. See oli ka viimane kord, kui sai mängida hirmule kommunistide ees. Nüüd see enam valimisi võita ei aita.
Mille põhjal te ütlete, et see hirm on nüüdseks kadunud?
Oma kogemuse põhjal võin öelda, et kuni 2000. aastani teatasin mina ja teatasid mu kolleegid, et meie kompanii teeb koostööd kõigi parteidega, välja arvatud kommunistid. Olin silmapaistev antikommunist. 2000. aastal muutsin oma arvamust ning alustasime koostööd mõnede kommunistidega. Ivanovski oblastis aitasime uuel kommunistil saada kuberneriks, Brjanski oblastis valisime vana kommunisti kuberneriks. Miks? Sest kommunistid muutusid legaalseks opositsiooniks. Peale kommunistide polegi Venemaal teist tegelikku opositsioonijõudu. Seepärast pole enam mõistlik kommuniste eirata, eriti kui paljud neist tegelevad ka äriga. Kommunistid eesotsas Gennadi Zjuganoviga on muutunud tsiviliseeritud opositsiooniparteiks.
Kui mulle 1990. aastal, isegi 1995. aastal oleks öeldud, et hakkan koostööle kommunistidega, siis, nagu öeldakse, oleksin selle väitjale näkku sülitanud. Isegi need kommunistid, kes mõni aasta tagasi väljakutel röökisid, istuvad nüüd sündsalt ülikondades ja lipsudes ning räägivad viisakalt.
Kui kommunistid tuleksidki võimule, siis ei juhtuks Venemaale sellest enam midagi hirmsat. Nad ei läheks enam eraomandi kallale ega teeks muid sellesuunalisi kardinaalseid muudatusi.
Millele saab siis praegu valimiskampaaniates mängida?
2000. aastal sai kõike teha terroristide ja sõjahirmuga. 2004. aastal saab valimistel tugineda unistusele ühtsest ja solidaarsest Venemaast, vene rahvusest. 2008. aasta kohta on “trikki” veel raske ette öelda.
Maailma poliitikas on olemas selline nähtus nagu demokraatia, aga see, millest teie räägite, on eelkõige massidega manipuleerimine. Demokraatial pole selles kontekstis valimistel suurt rolli. Või võib seda ka pehmemalt juhitud demokraatiaks nimetada?
Venemaal ilmus juhitud demokraatia mõiste poliitilisse kõnepruuki 2-3 aastat tagasi. On veel üks sarnane termin: seaduse diktatuur. Need mõlemad on püüe ühendada ühendamatut.
Kas sellise suure ja ettearvamatu massiga riigis nagu Venemaa on möödapääsmatu avaliku arvamuse sihikindel suunamine, et saavutada soovitud tulemus? Võib ju ka öelda, et rahvas kaugeltki alati ei tea, mis õige ja hea on?
Sellega seoses viisite mind ühele teisele mõttele. Töötame Venemaa valimistel koos väga tuntud rahvusvaheliste poliitkonsultantidega. Möödunud nädalal oli Moskvas tuntud konsultant Dick Morris Ameerikast (Bill Clintoni pikaaegne nõunik) ja temaga koos arutasime, mis eristab demokraatlikus käitumises ühte rahvust teisest.
Ameerika Ühendriikides on peamine märksõna vabadus. Inglismaal on kõige olulisem traditsioon. Saksamaal on selleks efektiivsus, Jaapanis koostöö. Morrise arvates pöörleb Venemaal kogu demokraatlik masinavärk ümber võimu ja see on täpne määratlus.
Toon näite, kuidas Vene poliitiline mentaliteet erineb näiteks Itaalia omast. Itaalia presidendil Silvio Berlusconil on eratelekanal, aga riigi telekanalit on juhtima pandud opositsiooni, vasakpoolsete esindaja. Küsisin itaallastelt, kuidas nii: valitsev erakond annab riikliku telekanali opositsiooni kätte. Nad vastasid, et kuidas teisiti, et see koht on opositsioonile kompensatsiooniks selle eest, et nad on opositsioonis.
See on ju normaalne mõtlemine!
Mina venelasena pean seda ebanormaalseks. Kui ikka Ühtne Venemaa saab parlamendis enamuse, siis võtab ta endale ka kõik juhtivad positsioonid.
Kuidas on Venemaal ajakirjandusvabadusega lood?
Iga aastaga üha hullemad. Üleriigilisi telekanaleid kontrollib võim üha enam. Majandusküsimustes sallitakse erinevaid seisukohti, aga poliitilistes küsimustes kontrollitakse üha rohkem. Enam pole ühtegi suurt eratelekanalit. Aga huvitav on see, et küsimusele, kas inimesed julgevad tõde rääkida, kartmata sellest tulenevaid tagajärgi, vastasid 1990. aastate algul jaatavalt vaid pooled. Praegu väidab juba 75 protsenti, et tõe rääkimine pole ohtlik.
See on ju vastupidine tendents sellele, et ajakirjandust on üha enam kontrollima hakatud?
Üldine vabadus on tõesti kasvanud. Inimesed mõistavad, et see, kui televisioonis ei räägita mõnedel teemadel, ei tähenda, et sellest oleks keelatud rääkida. Saadakse aru, et see on selline mäng. Muidugi võivad ajakirjanikud millegi rääkimise pärast töö kaotada, aga neid ei represseerita.
Kuidas on Venemaal nõukogude mentaliteediga? Millal te sellest vabaks saate? Kommuniste enam ei kardeta, nagu ütlesite?
Selge, et kommunistid ei kujuta Venemaal enam ohtu demokraatiale. Kümme aastat tagasi oli nõukogulik mentaliteet omane 90 protsendile rahvastikust, nüüd 40–50 protsendile, nelja-viie aasta pärast langeb see 25–30 protsendini, iseloomustades vanemaid inimesi, kes oma noorusaegu meenutavad. See grupp elanikest on praegu veel ka võimu juures.
Kui rääkida suurriikliku šovinismi rudimentidest mõnede poliitikute puhul ja küsida, kas nad on ka populaarsed, siis on vastus jah. Selle mõtteviisi suurfiguur on muidugi Vladimir irinovski ning selle liini ajajatel jääb veel paljudeks aastateks 10–20 protsenti toetajaid.
Küsimus on selles, mis juhtub siis, kui sellele 20 protsendile lisada 20 protsenti neid inimesi, kes ei taha küll suurriiki, aga ihalevad korra ja stabiilsuse järele. Usun, et irinovskil ei õnnestu enda taha saada kõiki neid, aga kui liberaaldemokraadid leiavad uue liidri, võivad nad selle 40 protsenti ka kätte saada.
Kes on praegu Venemaal tegelikult võimul?
Võim kuulub ikkagi presidendile ja tema administratsioonile. Ümber presidendi seisavad mõned klannid, kes on seotud mitme grupiga. Minu arvates president praegu kontrollib ja tasakaalustab situatsiooni. On neid, kes arvavad, et president kontrollib vaid oma administratsiooni.
Kui palju klanne presidendi ümber ikkagi on?
Traditsiooniliselt on kaks peamist gruppi. Huvitav on see, et praegu ei kuulu ei Grõzlov ega Mironov kummassegi. Esimest gruppi nimetatakse “Semja” (tõlkes perekond), kuhu kuuluvad ka mitu väga tähtsat oligarhi. Teine grupp on piiterlased – jõustruktuuride esindajad. Need kaks gruppi töötavad äriilmas kohati ka koos. Huvitav on see, et kui Putin võimule tuli, oli tema taga vaid üks partei – Venemaa Ühtsus, nüüd on tema taga juba terve koalitsioon.
Kas tulete Eestisse mõnele erakonnale appi valimiskampaaniat tegema?
Ei kommenteeri.
Kellega Eesti poliitikuist oleks teil huvitav koostööd teha?
Meie töö on selline nagu arstidel: aitame neid, kes meie poole pöörduvad. Meie poole võib pöörduda iga partei, kes ei ole just ekstremistlik. Samas tahame töötada parteidega, kellel on võimalus valimistel edu saavutada. Nendega, kellel šansse pole, me ei tööta. Eestis on vähemalt kolm erakonda, kellega me heameelega koostööd
teeks.
Muide, üks Eesti erakond pöördus meie poole eelmiste parlamendivalimiste eel, kaks nädalat enne valimisi. Keeldusime lihtsal põhjusel, et kahe nädalaga ei ole võimalik midagi korda saata.
Järgmistel valimistel kohtame teid Eestis?
Millal teil järgmised valimised on? Kui kohalikud valimised kahe aasta pärast, siis tuleb tööle hakata aasta enne valimisi. (Mintusov tunnistab pärast intervjuud, et Baltimaades on temal kui venelasel keeruline poliitilise konsultandina töötada. Nii on ta korra pidanud katkestama koostöö ühe Läti erakonnaga – A.A.)
Kuidas te tegite Rolandas Paksasest Leedu presidendi?
Sellele küsimusele ei saa vastata. Poliitilistel konsultantidel on väga vähe printsiipe, aga mõned siiski on ja ühe järgi ei saa ma kommenteerida oma kliendi asju. Seda enam, et vene konsultantide kasutamine kampaanias kutsus esile tugeva reaktsiooni, siis ei taha ma sel teemal üldse kõnelda.
