Vene opositsioon leinab: suri endine valitsusjuht Jegor Gaidar
Gaidari abi Valeri Natarov ütles AP-le, et poliitik suri ootamatult täna varahommikul Moskva lähistel Uspenski rajoonis oma kodus, kus ta töötas oma raamatu kallal.
"Ta andis oma elu, et hoida ära kodusõda," rääkis oma järelehüüdes Gaidari kauaaegne kolleeg Boriss Nemtsov.
Gaidari sõber Anatoli Tšubais kirjeldas teda oma blogis, kui "intellektuaalset ja moraalset liidrit."
"Ta oli suur mees," kirjutas Tšubais. "Ta päästis riigi näljast, kodusõjast ja kokkuvarisemisest."
Ka Gaidari reformide vastane Nõukogude Liidu viimane liider Mihhail Gorbatšov kinnitas, et tal on endise juhtiva poliitiku surma pärast kurb meel. Venemaa Liberaaldemokraatliku Partei liider Vladimir Žirinovski tunnustas Gaidari tema julguse pärast.
Gaidar andis Venemaa majandusele hoo
Venemaa turumajanduslike reformide arhitektiks peetav Gaidar oli ajutine peaminister 1992. aasta juulist detsembrini, mil tema asemele määrati Viktor Tšernomõrdin. Gaidari ajutine valitsus lükkas pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist käima olulised majandusreformid, sealhulgas erastamise, millega kaasnes aga oligarhide esiletõus ühiskonnas. Rahvas polnud rahul ka nõukogude aegsete reguleeritud hindade vabaks laskmisega turumajanduslikes tingimustes, kuna paljud leidsid, et nad kaotasid sel moel oma säästud.
Kuulsa nõukogude kirjaniku Arkadi Gaidari järeltulija Jegor Gaidar sündis 19. märtsil 1956. aastal niinimetatud Hruštšovi sula ajal Pravda sõjareporteri lapsena. Tema emapoolne vanaisa oli kirjanik Pavel Bažov. Gaidari abikaasa oli nõukogude ulmekirjaniku Arkadi Strugatski tütar.
Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järel noorte liberaalsete poliitikute gruppi kuulunud Gaidar lõpetas Moskva riiklikus ülikoolis majandusteaduskonna, liitus perestroika ajal Boriss Jeltsini meeskonnaga, oli 1991 – 1992 majandusminister ja 1992. aastal rahandusminister.
Gaidarist ei saanud peaministrit, kuna Jeltsini vastane koalitsioon keeldus teda toetamast. Hiljem tõmbus Gaidar poliitikast tagasi, kuid kui ta 2006. aastal vahetult pärast Aleksandr Litvinenko surma raskelt haigestus, ringlesid spekulatsioonid, et Kreml soovis teda kõrvaldada.
Oma elu viimastel aastatel peeti mõttekoda juhtinud Gaidari poliitiliselt marginaalseks figuuriks.
