Venemaa juubelit varjutab usutüli
Ühine liturgia, mille pidasid Kiievis Venemaa õigeusu kiriku pea Aleksius II ja Konstantinoopoli patriarh Bartholomeos I, oli ajalooline. Nende eilne tunniajaline omavaheline kohtumine Kiievi Petšerski suurkloostris veelgi enam. Kirikujuhid, kes seni on peamiselt tülitsenud – küll Eesti, küll Ukraina, küll Inglismaa õigeusu koguduste pärast –, ilmutasid juubelit tähistades erakordset üksmeelt.
Ukraina president Viktor Juštšenko kutsus oma läkituses Ukraina õigeusklikke ühinema ja rõhutas ühtlasi ka soovi luua üleukrainaline õigeusu kirik. Juba 2000. aastal teatas Ukraina autokefaalne õigeusu kirik, et peab eesmärgiks Ukraina õigeusklike ühendamist Konstantinoopoli alla. Seda kava on toetanud ka Ukraina õigeusu kiriku Kiievi patriarhaat.
Kreml aga reageeris sellele väitega, et Kiiev võtab Moskva patriarhi vastu lugupidamatuse õhkkonnas. Venemaa suurim päevaleht Komsomolskaja Pravda süüdistas Juštšenkot soovis Venemaa kirik lõhki ajada. Vene meedia räägib avalikult Venemaa ja Ukraina kirikusõjast ja revolutsioonilisest situatsioonist.
Ametlikku Moskvat ärritas ilmselt see, et Bartholomeos saabus Kiievisse varem kui Aleksius II ja tänavapildis nägi rohkem Konstantinoopoli kui Moskva patriarhi portreesid. Õli valas tulle ka Ukraina ekspresident Leonid Kravtšuk, kes väitis, et metropoliit Vladimir olevat vaid Moskva marionett.
Varjatud tüli
Kiievis ei näidatud siiski Ukraina riigi ja Moskva patriarhaadi vahelist tüli välja. Ka lootus, et patriarh Bartholomeos võtab Ukraina õigeusu kiriku enda tiiva alla, ei saanud tuge, viimati nimetatu kohtus vaid Moskvale alluva metropoliidi Vladimiriga. Eile Kiievi Petšerski suurkloostris peetud liturgiale ei kutsutud ka Kiievi patriarhi Filareti, keda Moskva kirik peab isehakanuks.
Kuid Moskva-meelse Donetski õigeusklikud ootasid eile Moskva patriarhi asjatult: oma arstide soovitusel jättis Aleksius II sinna sõitmata.
Ehkki Kiievis tähistati kogu Venemaa ristiusustamise 1020. aastapäeva, oli märkimisväärne, et kohal olid küll eri õigeusu kirikute pead, kuid puudus Venemaa ametlik esindus. Ei olnud ei president Dmitri Medvedevit ega peaminister Vladimir Putinit. Tähelepanu äratas seegi, et Kiievisse saabumise lükkasid edasi Gruusia õigeusklike patriarh Ilia II ja Aleksandria patriarh Theodoros II.
Ukrainas on õigeusu kirikutega üldse suurem segadus, sest Moskva alluvusest tahab ära saada veel rohkem kogudusi, Moskva on aga kõiksuguste tänapäeva raskolnik’ute peale pahane.
Ukraina autokefaalse õigeusu kiriku iseseisvust tunnustas Konstantinoopol juba 1924. aastal, kuigi stalinlikud repressioonid peaaegu hävitasid selle kiriku. Kiievi patriarhaat lõi aga 1989. aastal Moskva alt lahku ega ole seni saanud laiemat tunnustust. Viimase kümnendi jooksul on end autokefaalseks või autonoomseks kuulutanud veel neli õigeusklike leeri. Lisaks tegutseb Ukrainas idariituse alusel 16. sajandist kreekakatoliku kirik, mis on olnud tõeline tüliallikas Moskva ja Vatikani vahel.
Väited, kui palju on ühel või teisel õigeusu kirikul liikmeid, lähevad märgatavalt lahku. Moskva patriarhaat väidab, et neil on Ukrainas kolm korda rohkem kogudusi kui Kiievi patriarhaadil, kes omakorda kinnitab, et nende kirikusse kuulub kaks korda rohkem usklikke kui Moskva alla.
Venemaa ristiusustamine
Skismad ja repressioonid
•• 9. sajandi keskpaik – kristlikud misjonärid Novgorodis
•• 988 – Kiievi vürst Vladimir I võttis vastu ristiusu.
•• 1325 – metropoliit Pjotr kolis Moskvasse.
•• 1448 – Moskva kirik lõi Konstantinoopoli alt lahku.
•• 1589 – Iov valiti esimeseks Moskva ja kogu Venemaa patriarhiks.
•• 1596 – Ukraina roomakatoliku kirik võeti Vatikani alluvusse.
•• 1917 – enamlased asusid vangistama vaimulikke, ligemale 95 000 hukati.
•• 1943 – Stalin lubas õigeusu kirikul taas tegutseda, allutades ta riigile.
•• 1988 – Nõukogude võim lubas tähistada ristiusustamise 1000. aastapäeva.
