Venemaa pidutseb paastu eel

Vene maslenitsa valmistab pidusöögiga ette pikaks paastuks Paastuda üritab veerand venelastest, kuigi alati see neil hästi ei õnnestu

Venemaal peetakse sel nädalal kõvasti pidu – lastakse liugu, tehakse lõket ja süüakse pannkooke, sest kätte on jõudnud vastlanädal ehk vene keeli maslenitsa.

See on veel viimane võimalus südamest rõõmutseda, sest järgmisest esmaspäevast alates tuleb käituda juba tagasihoidlikumalt. Siis algab 40-päevane suur paast, mille kestel ei tohi liha süüa ega viina juua ning isegi mitte pulmi pidada.

Maslenitsa kombed on võrreldavad eestlaste jaanipäevaga, vahe on ainult selles, et kõik see toimub talvel suure pakasega. Nikita Mihhalkovi filmis “Siberi habemeajaja” on maslenitsat näidatud just sellisena, nagu see olema peaks. Liumägede vahel lõõmavad lõkked, inimesed mugivad nõrkemiseni kalamarjaga pannkooke ning joovad nii ohtralt viina, et pidu lõpeb suure kaklusega.

Algab pannkookide mugimine. Lõkked sümboliseerivad kevadist päikest ja hävitavad kurjad vaimud, külluslikud pidusöögid peaksid aga kindlustama kaetud laua kogu järgmiseks aastaks jooksul. Maslenitsa tähtsamaks sümboliks olevatel pannkookidelgi on oma tähendus.

Kui teistel slaavi rahvastel käivad sidemed teispoolsusega leiva kaudu, siis venelased söövad puhkudel, kui üks sündmus on algamas ja teine lõppemas, alati pannkooke. Kooke küpsetatakse pulmadeks ja matusteks, ülestõusmis- ja lõikuspühadeks, rääkimata siis vastlatest, kus pannkoogisöömine käib lausa nädal otsa.

Igal vastlanädala päeval on Venemaal omad kombed ja tähendus. Esmaspäeval oli vanasti tavaks valmistada õlgedest ja kaltsudest nukk Maslenitsa ning ehitada lumest kindluseid. Teisipäeval mindi neid vallutama – see tähendas talve selgroo murdmist.

Kolmel järgmisel päeval käidi külas, laupäeval aga pandi kaltsunukk põlema või uputati ta jääauku. Tähtsaim päev oli ikkagi pühapäev. Siis tehti ots peale allesjäänud lihavarudele, sõideti kelkude ja saanidega ning käidi saunas, et alustada paastu puhta hinge ja kehaga.

Kuigi suurem osa neist rahvakommetest on jäänud nüüdseks vähemalt linnas elavatele inimestele vaid muinaslooks, suhtutakse paastu ikkagi täie tõsidusega. Neid, kes kõikidest kiriku ettekirjutustest kinni peavad, on küll vaid alla kolme protsendi elanikkonnast, kuid küsitlused näitavad, et tegelikult püüab paastuda üle neljandiku venelastest, kuigi see neil alati hästi ei õnnestu.

Kirik teeb tahtejõuetule mööndusi. Ka õigeusu kirik mõistab, et tänapäeval on raske vanadest kloostrinõudmistest kinni pidada ning on viimasel ajal teinud tahtejõuetutele väikesi mööndusi. Nii lubatakse püha-päeviti tarvitada veidi alkoholi, vanad ja lapsed võivad juua piima ning ka teater ja televiisor pole paastu ajal enam patt.