Venemaa presidendi pidurdamatu soolokontsert 1100 ajakirjanikule
Tšinovnikutele tüüpilist valge-sinisetriibulist lipsu ja sinist ülikonda kandev Putin saabub 1132-pealise kodu- ja välismaiste ajakirjanike armee ette kui apelsin kellavärgist – täpselt kell 12. Kogu järgneva kolme tunni ja 33 minuti vältel ei satu selle inimmasina kellavärki ühtegi, isegi väiksematki liivatera. Ei ühtegi keelevääratust ega ühtegi kobavat sõna.
Ta viskab nalja, tõsineb kohe, puistab fakte – kusjuures peast – ning argumente ja võtab seejärel kategoorilises toonis kokku vastuse mis tahes küsimusele. Ise valib, kas vastab küsimusele sisuliselt või just nii, nagu on talle mugav. Aeg-ajalt ajakirjanike armee plaksutab – põhiliselt küll Venemaa enda ajakirjanikud. Sõu on täiuslik nagu omal ajal Michael Jacksoni kontserdid.
Väsimatu esineja
Ta ei väsi hetkeski, küll aga teeb seda tema pressisekretär, nii et pressikonverentsi viimane tund möödub täielikult hasarti sattunud Putini juhtimisel. Pressisekretär istub vaikides tema kõrval.
“Nii, Piiter palun!” “Ja nüüd Tšetšeenia ajakirjanik!” “Tütarlaps rõdult, palun!” Putin kamandab ning annab enamasti sõna just naisajakirjanikele.
Noor naisajakirjanik Murmanskist alustab oma küsimust sõnadega: “Suur-suur aitäh teile, Vladimir Vladimirovitš!” Ei saagi aru, kas see käib selle kohta, et Putin laseb tal küsida, või on tegemist tänuga võimeka riigijuhtimise eest. “Ma kasutan ka juhust ja kutsun teid külla meile Hibiinidesse suusatama,” lõpetab sama tüdruk oma küsimuse. “Mis teie nimi on, devuška?” küsib Putin.
“Irina,” kõlab vastus.
“Väga tore. Kas te kutsusite mind isiklikult külla suusatama või kutsuvad mind murmansklased?”
“Nii mina isiklikult kui ka kõik linna elanikud,” vastab nooruke reporter.
Lõpuks vastab Putin ikka lühidalt ka ajakirjaniku küsimusele, mis puudutab Barentsi meres asuvaid hiiglaslikke Štokmani gaasivälju.
Ühe Vladivostoki lehe mammiliku olekuga tüse peatoimetaja alustab oma küsimust lausega: “Tere, meie võrratu president!” Putin lõikab vahele: “Te panete mind punastama...” Seejuures ei punasta ta midagi, vaid istub enesekindla näoga edasi.
Pärast pressikonverentsi lõp-pu seisatavad maailma ühe suurema uudisteagentuuri Associated Pressi ajakirjanikud korraks saali uste juures. “Mnjaa... It was really very spectacular,” ütleb üks neist lõpuks, hinnates esinemise tõeliselt silmapaistvaks.
Huvitav on see, et välisajakirjanikud ise ei küsinud eriti palju või ei antud neile sõna. Minul saali taganurgast oli raske otsustada. Kolme ja poole tunni jooksul said küsimuse esitada 66 ajakirjanikku, kellest vaid kaheksa olid läänest, ja peale nende veel Hiina ja Iraani reporterid.
See-eest kohalike ajakirjanike seas käis Putini pressisekretäri tähelepanu võitmiseks meeletu võitlus. Reporteritel olid käes suured plakatid, millel oli kirjas kas piirkond, kust nad on pärit, või teema, mille kohta nad tahavad küsida. Mõni vehkis koguni väiksema lipuga.
Pärast iga vastust tõusis saalis tohutu kätemeri.
Esimene kaks kolmandikku pressikonverentsist möödus rahulikult, siis oli näha, et osa ajakirjanikke, eriti need, kes olid spetsiaalselt ühe küsimuse esitamiseks kuskilt Kaug-Idast kohale sõitnud, muutus kannatamatuks. “Daite severu slovo!”, “Kemerovo hotšet slovo!” nõudsid nad oma kandile sõna.
Veidi aja pärast, kui asi hakkas laadaks muutuma, tõstiski Putini pressisekretär käed üles ning Putin asus ise jagama, kes saab küsimuse esitada.
Mida Putinilt küsiti?
Kõige rohkem küsiti seda, mida ta hakkab tegema, kui paneb aasta pärast presidendiameti maha.
“Jään endiselt ikka inimeseks. Ära juba tüütab see küsimus, mis te pinnite sel teemal,” oli vastus.
Samuti keeldus ta endiselt nimetamast, keda ta ise tahaks näha oma järglasena Kremlis. “Mingit järglase nimetamist ei tule. Tulevad presidendikandidaadid, et Vene valija saaks ise teha valiku.”
Associated Pressi ajakirjanik küsis Anna Politkovskaja ja Aleksandr Litvinenko mõrva kohta. Tema oli ainus, kes seda teemat puudutas. Reporter viitas sellele, et pärast mõlema tapmist ütles Putin, et võib-olla on mõrvade taga jõud, kes soovib heita Venemaale halba varju. “Kas te oskate nüüd öelda, härra president, kes võis olla mõrvade taga?”
“Ainult kohus saab lõplikult öelda, kes on mõrvade taga,” vastas Putin. See on midagi uut: enne kohtuotsust polegi Venemaal keegi süüdi. Sellist seisukohta kuuleb siinmail harva.
Venemaa enda ajakirjanikud küsivad väga palju oma regiooni puudutavaid konkreetseid asju, näiteks millal remonditakse Sahhalini saare suurim lennujaam. Loomulikult Putin ei tea konkreetseid detaile, aga ta kasutab selliseid küsimusi väga osavalt ära, rääkimaks üldiselt, mida selles valdkonnas on viimasel ajal saavutatud. Teeb seda konkreetselt, mitte suuresõnaliselt, nagu paljud on poliitikute puhul harjunud – ikka laks-laks ja arvud näiteks juurde.
Kuuleb ka päris naljakaid küsimusi: “Mis investeeringuid kavandab Venemaa Armeeniasse ja kuidas te suhtute armeenia rahvasse?”, “Millal avatakse korralik internetikülg rahvale psühholoogilise abi pakkumiseks?”, “Kas teil on ka vahel paha tuju?”
Ilmselt saab ka Putin aru, et mida rohkem ta kõva häälega karjuvatele Venemaa eri piirkondade ajakirjanikele sõna annab, seda absurdsemaid asju tema käest küsitakse, ja teeb küsimuste laviinile lakoonilise lõpu, teatades, et läheb nüüd ära. Aastataguse pressikonverentsi kestusrekordi on ka nagunii juba kuue minutiga löönud.
Putini kontsert – muide, Boriss Jeltsini sünnipäeval – on läbi. Kõik said kõva elamuse ja Putin lahkub lavalt ilmse rahu-oluga.
Traditsioon 2001. aastast
•• Venemaa presidendi Vladimir Putini igatalvise pressikonverentsi tava sai alguse 2001. aastal.
Siis osales Kremli Ovaalsaalis toimunud üritusel umbes 400 Venemaa ja välisriikide ajakirjanikku. Järgmisel aastal oli osalejaid juba 600.
Eelmisel talvel läks rekordina kirja veidi alla tuhande ajakirjaniku ning pressikonverentsi kestuseks kolm tundi ja 26 minutit.
Eile siis löödi mõlemad rekordid: osales üle 1100 ajakirjaniku ning üritus kestis kolm tundi ja
32 minutit.
Ilmselt purustatakse needki rekordid järgmisel talvel, kui Putin astub viimast korda presidendina ajakirjanike armee ette.
Putinilt küsiti pronkssõduri kohta
•• Pressikonverentsil ei pääsetud mööda ka Eesti-Venemaa suhetes kuumast pronkssõduri teemast. Selleteemalise küsimuse esitas üks Volgogradi teleajakirjanik, kelle sõnul on nende linna sõjaveteranid teinud ettepaneku, et juhul kui Tallinnas viiakse pronkssõduri mälestusmärk Tõnismäelt mujale ning sealt kaevatakse välja Nõukogude sõdurite säilmed, siis võiks need ümber matta Volgogradi, kus on suur mälestusrajatis kuulsa Stalingradi lahingu auks.
•• Ajakirjanik küsis, milline on Putini seisukoht võimaliku ümbermatmise kohta.
•• Putin ütles alustuseks nii: “Ma arvan, et see (Eesti tegevus – toim) on absoluutselt lühinägelik, ultranatsionalistlik poliitika, mis ei arvesta üldse natsismivastast võitlust ega praegust tegelikkust.”
•• Mis puudutab võimalikku ümbermatmist, siis ütles Putin, et ei tohi unustada ka Baltimaades elavaid nn Suure Isamaasõja veterane. “Neilt tuleb samuti küsida, kas see on õige, et me hakkame mälestust ühisest võitlusest natsismiga üle kandma meie territooriumile,” lausus Venemaa president. “Aga kui läheb mälestusmärgi mahavõtmiseks, siis me oleme valmis pakkuma praegusele Eesti riigi juhtkonnale nende säilmete Venemaale ümbermatmise võimalust.”
