Venemaa surub Baltimaadele jõuliselt peale oma elektrit, aga Leedus ei jõuta kokkuleppele

 (3)
Venemaa surub Baltimaadele jõuliselt peale oma elektrit, aga Leedus ei jõuta kokkuleppele
Töö tulevase tuumajaama platsi ettevalmistamisel käib nii intensiivselt, et vahel ei pea ka tehnika vastu. Katki läinud masinaid parandatakse otse ehitusel, ruumi on palju. Jaanus Piirsalu

Kuni Leedu mökutas uue tuumaelektrijaamaga, alustas Venemaa kiirelt oma tuumajaama ehitamist Leedu piiri lähedal – Kaliningradi oblastis.

Valti regiooni energeetikas on alanud huvitav aeg. Leedus Ignalinas suletud tuumajaamast tekkinud tühimiku elektriturul tahab täita Venemaa tuumajaamaga Kaliningradi oblastis, mille selgeks eesmärgiks on võita märkimisväärne osa Baltimaade turust. Kui suur on selle võimaluse läbimineku tõenäosus ja millist julgeolekuriski see Baltimaadele, eelkõige Leedule, tähendab? Kaliningradi oblastis, Leedu piirist kõigest 15 kilomeetri kaugusel müriseb juba mitmendat kuud sadakond ekskavaatorit, kraanat ja raskeveokit. Siia, Nemani linna külje alla peab kuue aastaga kerkima Baltiiski tuumajaam (TEJ), millest peab eelmise aasta lõpus suletud Ignalina tuumajaama järel saama regiooni suurim elektrijaam. „Praegu valmistatakse ette tulevase jaama platsi, mis on kokku 300 hektarit,” näitab endise kolhoosipõllu servas käega suurt kaart tehes Ašot Nasibov, Venemaa riikliku kontserni Rosatom esindaja. Eestis on vähe nii suuri põlde. „Iga päev tõstetakse ümber 25 000 kuupmeetrit pinnast,” jätkab Nasibov minu pommitamist suurte arvudega.

Võrdluseks: kui tänavu veebruari lõpus mattus Tallinn lume alla, siis täie tempoga linna puhastanud koristusfirmad viisid sama palju lund minema nelja päevaga. Nurgakivi uuele tuumajaamale pani Venemaa asepeaminister Sergei Ivanov veebruari lõpus. Juuni algul alustasid ekskavaatorid juba tuumajaama esimese ploki ehk reaktori jaoks süvendi kaevamist. Selleks on vaja kaevata 15 meetrit sügav ja 200 korda 200 meetrit lai auk. Süvend tuleb nii suur, et sinna mahuks ära terve väike asum viiekorruselisi elumaju, millest jääks üle augu serva piiluma vaid katuseräästad. Töö käib silmanähtavalt tempokalt, mistõttu pole ime, kui järgmise aasta kevadel tõepoolest valatakse tuumajaama jaoks juba esimest betooni, nagu on lubanud Rosatom. Rosatomi plaanide järgi peab esimene reaktor Baltiiski TEJ-s elektrit tootma hakkama 2016. aasta suvel ning teine reaktor kaks aastat hiljem. „Kuid kui regiooni elektriturul muutub olukord defitsiidi tõttu väga pingeliseks, siis võime käikulaskmist kiirendada,” lubas kevadel Baltiiski jaama ehitava Rosenergoatomi peadirektori asetäitja Sergei Bojarkin.

Baltiiski jaama mõlema reaktori võimsus on 1190 MW, kokku ligi 2400 MW. Võrdluseks: 31. detsembril 2009 suletud Ignalina reaktori võimsus oli 1300 MW, millega suudeti katta 70 protsenti Leedu aastasest elektrivajadusest. Tegemist on kõige moodsamate VVER-tüüpi surveveereaktoritega Venemaal, samasuguste ehitust on juba alustatud Sosnovõi Boris Leningradskaja TEJ-2-s. Seal valmib esimene reaktor neljast 2014. aastal, asendades järk-järgult vanad nn Tšernobõli tüüpi reaktorid esimeses tuumajaamas. Ašot Nasibovi sõnul on VVER-tüüpi reaktor läbinud sertifitseerimise Euroopas, kuna nendega tahetakse varustada Bulgaaria tuumajaam Belenes. Nii et suure tõenäosusega ei tohiks olla kahtlusi Baltiiski jaama ohutuses. Vähemalt pole avalikult keegi seda teemat väga tõsiselt tõstatanud. Kõige põletavam küsimus pole üldse ohutuses, vaid hoopis selles, kuhu kavatsevad venelased hakata uue tuumajaama elektrit müüma. Vastust veel pole, kuigi jaama ehitus käib. Jaama ehitamine koos kahe tuumareaktoriga läheb Rosatomi arvestuste järgi maksma viis miljardit eurot (ligi 80 miljardit krooni) ehk ainult veidi vähem, kui on kogu Eesti riigi tänavune eelarve. Ja seda ilma elektriühenduste hinnata, mis võib sõltuvalt variantidest maksma minna veel täiendavad 0,5–1,6 miljardit eurot.

Loe veel

Nii et kokku läheks jaam sama kalliks kui Nord Streami gaasitoru ehitamine Läänemere põhja. Loogika ütleb, et isegi Vene riik ei raiskaks seda raha niisama, kui neil poleks selget plaani! Paraku ei taha Venemaa seda avaldada või nad siis tõepoolest veel ei tea. Ühenduste piiratus on igal juhul venelaste jaama kõige nõrgem külg. Sergei Bojarkin ütles juuni keskel Vilniuses esinedes, et neil on 2013. aastani aega valida, kuhu nad hakkavad Baltiiski TEJ elektrit müüma. „Praegu pole meil kiiret,” väitis ta. Kaliningradi oblasti enda elektrivajadus on kõige enam 1000 MW, mille katavad olemasolevad elektrijaamad koos sügisel valmiva maagaasil töötava uue soojuselektrijaamaga. „Baltiiski TEJ ehitatakse elektrienergia ekspordiks,” ütleb Eesti välispoliitika instituudi teadur Andres Mäe Eesti Päevalehele. Sama meelt on tuumaenergeetikaekspert Kazys Almenas, kes aitas 1990. aastatel Leedu valitsusel moderniseerida Ignalina TEJ. „Selle (Baltiiski jaama – J. P.) ainuke mõte on elektrit eksportida,” lausub Almenas Eesti Päevalehele.

Leedu on kõige loogilisem koht, kuhu venelased saaksid Baltiiski TEJ elektrit müüa. Leedu on ainuke koht, kuhu Kaliningradist jooksevad juba praegu kõrgepingeliinid. Kui Ignalina jaam veel töötas, siis ekspor­tis Leedu samu liine pidi elektrit Kaliningradi, nüüd tahaksid venelased teha vastupidi. Liinid Leedusse võimaldavad ilma erilise moderniseerimiseta edasi anda võimsust ligi 1000 MW, mis võrdub peaaegu Baltiiski TEJ ühe bloki võimsusega, väitis Bojarkin Vilniuses. Leedulased väidavad, et praegused liinid kannatavad heal juhul välja võimsuse 750 MW. Aga igal juhul on olemas teoreetiline võimalus hakata kas või hommepäev Leetu elektrit müüma, kuigi mitte kogu Baltiiski jaamas toodetud elektrit. „Teoreetiliselt on võimalik teha nii, et üks Baltiiski jaama plokk annab energiat Kaliningradile, teine hakkab tööle Leedu suunas. Osa sellest elektrist müüakse Leedus, osa aga läheks transiidina edasi Lätti ja Eestisse,” kirjeldas Bojarkin venelaste ideaalvarianti.

Ühine elektribörs

Aga selleks ajaks, kui Baltiiski TEJ valmis saab, ei ole väga suure tõenäosusega enam eraldi Leedu, Läti ja Eesti elektriturgu. On ainult Baltimaade ühine elektribörs, mis on ühendatud Põhjamaade börsiga. Venelaste plaani häda on selles, et Leedu ei taha osta Baltiiski jaama elektrit, sest nad plaanivad ehitada oma tuumaelektrijaama. Viimati teatas juuni kes­kel sellest kindlas kõneviisis Leedu peaminister Andrius Kubilius. Praegu impordib Leedu enamiku elektrist, osa sellest Venemaalt, tarnides Smolenski TEJ-st puhuti 70–80 protsenti tarbitavast elektrist ehk peaaegu sama suure koguse, mille varem tootis Ignalina jaam. Leedu jaoks on Venemaast sõltumatuks saamine julgeoleku küsimus. „Selline olukord (et elekter ostetakse suures osas Venemaalt – J. P.) meid ei rahulda,” ütles Eesti Päevalehele Leedu tuumajaama projekti üks mänedžere Linas Koraliovas. „Venemaa on muidugi hea naaber, aga ta võib seda olukorda ära kasutada poliitiliseks mõjutamiseks. Üks põhjus, miks Leedu ehitab tuumajaama, on just elektrialane sõltumatus.” Leedut toetavad selles küsimuses Läti ja Eesti.

„Me näeme, et tuleb kiiresti anda selge signaal, et esiteks ei ole me huvitatud Kaliningradi oblasti jaama elektriimpordist, ja teiseks, et me oleme huvitatud Leedu jaama projekti kiirest arendamisest,” ütleb Eesti Energia tuumaenergeetika osakonna juhataja Andres Tropp. Esimese selge sõnumi sai Venemaa 31. mail Brüsselist Baltimaade majandusministrite ja Poola asemajandusministri kohtumiselt Euroopa Komisjoni energeetikavoliniku Günther Oettingeriga. Seal vastuvõetud kommünikees on selgelt kirjas, et Põhjamaade elektrituruga integreerumise käigus võtavad Balti riigid kasutusele ühised poliitilised meetmed Euroopa majandusruumi (EEA) mittekuuluvate kolmandate riikide (loe: Venemaa) päritolu elektriimpordi suhtes. Praegu on veel vara spekuleerida, millised need meetmed täpselt välja näevad. Venemaa annab mõista, et Leedu (taustal ka Läti ja Eesti), on ise rumal, kui keeldub ostmast Baltiiski elektrit, sest selle põhiline pluss olevat odavus.

Rosatomil on olemas kogu tuumajaama ehitamiseks vajalik tehnoloogia ahel, mis võimaldab neil pakkuda kindlasti odavamat hinda võrreldes Leedu tulevase tuumajaamaga, rääkimata fossiilsetel kütustel töötavatest elektrijaamadest. „Meie elekter tuleb odav. Kui teile ei ole vaja odavat energiat, ärge ostke!” teatas enesekindlalt Rosenergoatomi peadirektori asetäitja Sergei Bojarkin juuni keskel Vilniuses esinedes. „Vägisi armsaks ei saa.” Kuigi Leedu tuumajaama projekti juhid ei taha rääkida konkurentsist Vene jaamaga, on selge, et see on otsene. Kas või selles osas, et mõlemad otsivad strateegilisi investoreid, kes aitaksid jaama ehitamist rahastada. Leedul on sellega suurem häda taga, sest Rosatom ehitab oma ehk riigi rahaga igal juhul Baltiiski TEJ-s ühe reaktori valmis, kuigi nad on esimest korda Venemaa ajaloos kutsunud osalema välisinvestoreid, kellele pakutakse kuni 49-protsendilist osalust. Teine reaktor ehitatakse ilmselt vaid erainvestori(te) olemasolul. Üks kandidaat on näiteks itaallaste Enel.

Venemaa esindajad on korduvalt võtnud avalikult sõna, et nad ei usu venima jäänud Leedu tuumajaama ehitamisse, sest leedulastel ei ole raha ega sisepoliitilist üksmeelt selles küsimuses. „Neil pole raha. Kogu küsimus on rahas – kui on raha, siis ehitavad, kui ei, siis ei ehita,” väidab ka Rosatomi ametlik kõneisik Baltiiski TEJ asjus Ašot Nasibov. „Meil on raha.” On täiesti võimalik, et Baltiiski TEJ valmimine võib vähendada välisinvestorite huvi samasuguse jaama rajamise vastu Leedus. Leedulased omakorda levitavad usinalt sõnumit, et Baltiiski TEJ projekt ei vastavat kõigile rahvusvahelistele kriteeriumidele. Et kahtlaselt kiiresti said asja käima. Kolm aastat tagasi teatasid plaanist ja nüüd juba ehitavad, näitavad leedulased näpuga. Kooskõlastuste ringi ja litsentseerimise, mis läänes võtab aastaid, olevat venelased läbinud hoogtöö korras, viitavad mõned Leedu poliitikud. Ros­atom pareerib – rahvusvahelisel tuumaenergiaagentuuril pole olnud mingeid etteheiteid. Käib infosõda, mille panused ei ole sugugi väiksed, kui lähtume eeldusest, et küsimus on Baltimaade energiajulgeolekus. „Venemaa huvi on selgelt võtta Balti regiooni elektriturg oma kontrolli alla,” väidab Andres Tropp Eesti Energiast. „Baltiiski kahe reaktoriga tuumajaam katab ikkagi suure osa Balti regiooni baaskoormuse vajadusest. Lähiaastate otsused kujundavad meie turu tuleviku 60–70 aastaks.”

Leedu tuumaenergeetikaekspert Kazys Almenas assisteerib Tropile. „Kas venelased on kunagi teinud midagi, lähtumata poliitilistest huvidest?” küsib ta retooriliselt. Baltiiski TEJ ehitajad kinnitavad: ei midagi poliitilist, me tahame ainult teenida selle pealt, et regioonis tekib peagi tõsine energiadefitsiit. „Meie prognooside järgi tekib regioonis (Baltimaad ja Põhja-Poola – J. P.) lähiaastatel võimsuste defitsiit                5000–7000         MW,” väitis Sergei Bojarkin. Kuigi see arv võib olla üle paisutatud, sest Bojarkin jättis ilmselt arvestamata Baltimaades ja Poolas kavandatavad tootmisprojektid, tekib mingi defitsiit kindlasti, sest Euroopa Liidu nõudel tuleb sulgeda vanad saastavad elektrijaamad.

Kas EL reageerib?

Fossiilsetel kütustel põhinevate vanade elektrijaamade sulgemise peale Venemaa mängibki. Venemaa ise ei kavatse loomulikult EL-i energiapoliitikat ega elektrituru reegleid üle võtta, kuid loodab seda ära kasutades saada kontroll naabrite elektrituru üle. On huvitav vaadata, kas EL kavatseb sellele Baltimaade ja ka Poola huvides kuidagi reageerida. Aga isegi Bojarkini defitsiidiprognoosi järgi mahuksid Balti turule tegelikult lahedasti ära mõlemad tuumajaamad – nii Baltiiski kui ka Leedu oma. Sama kinnitab muuseas ka Leedu tuumajaama projekti majandusdirektor Virgilijus Poderys.

Eesti välispoliitika instituudi teadur Andres Mäe ei näe suurt julgeolekuriski selles, kui Baltiiski elektrit hakatakse müüma Leetu ning sealt edasi Lätti ja Eestisse. „Julgeolekuriskiks saab lugeda teatud mööndustega seda, kui kaob kontroll elektrienergia tootmise üle. Mingid tootmisvõimsused ju jäävad,” väidab Mäe. „Baltiiski TEJ-ga seonduvad peamiselt tururiskid: avatud elektrienergiaturu korral ei saa enam kodumaiseid elektrienergia tootjaid subsideerida, kui nende pakutav elektrienergia on sisseostetavaga võrreldes kallim. Kodumaised tootjad peavad konkureerima rajatagustega ning tarbijail on alati võimalus eelistada odavamat pakkujat.” Alates 2013. aastast kehtib üle Baltimaade elektriga kauplemisel vaba turg. Ostetakse sellelt, kes müüb odavamat elektrit. Baltimaade elektrivõrk töötab aga sünkroonis Venemaa elektrivõrguga ning Eestis, Lätis või Leedus ei tohiks olla mingit probleemi osta Venemaalt elektrit.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare