Venemaale kuuluv Tõva tähistab homme oma kaotatud iseseisvuse 85. aastapäeva
Pühapäeval algavad Tõva pealinnas Kõzõlis suured pidustused, mis on pühendatud oma-aegse Tannu-Tuva rahvavabariigi omariikluse 85. aastapäevale.
Meile teeb Tõva eriti huvitavaks see, et oleme temaga saatusekaaslased – oktoobris 1944 see riik lihtsalt annekteeriti ja muudeti kolme päevaga neljandajärguliseks administratiivüksuseks Vene NFSV koosseisus, venepärase nimega Tuva autonoomne oblast. Ka Tõva “äravõtmise” dokumentides figureerib Eesti iseseisvuse likvideerija Andrei Îdanovi nimi, kes teatavasti tegeles NSVL-i ülemnõukogus uute riikide lülitamisega NSVL-i koosseisu.
Tõva omariiklus Aasia geograafilises keskpunktis kestis kokku 23 aastat. Augustis 1921 jõudis lahenduseni poliitiline möll, mille oli vallandanud Hiina revolutsioon kümme aastat varem ja mida üritas ära kasutada naaber Venemaa, et saada enda valdusesse lõunapoolse impeeriumi äärealasid – Mongooliat ja Tõvat.
Tõva oli nii valgete kui ka punaste, nii hiinlaste kui ka mongolite käes, kuni kohalik eliit kogunes huraalile ja kuulutas pärast põhjalikku arutamist alles järgmisel päeval ehk 14. augustil 1921 välja Tannu-Tuva Rahvavabariigi (1926 loobuti nimest Tannu, mis tähendab taigat, Tuvast sai ametlikult Tõva alles 1993. aastal).
Kuigi Nõukogude Venemaa kontrollis TRV sise- ja välispoliitikat (kasutades venelastest asukate töökommuuni), leidus seal juhte (Churmit-Dazy jt), kes loobusid julgelt sotsialismist ning asusid taastama eraomandit ja usuvabadust, kuni nad võimult kõrvaldati ja hukati. Ikka Moskvast tulnud korraldusel.
Tõva 1944. aasta oktoobri-pööre otsustati väga kitsas ringis ja viidi ellu eriti räigelt. Riigist oblasti tegemine polnud juhus – stalinliku nägemuse kohaselt ei omanud oblastid ja autonoomsed oblastid õigust oma ajaloole. Nende mineviku uurimine ja käsitlemine toimus vaid territoriaalselt suurema üksuse ajaloo raames. Sestap elas just Tõva üle kõige ehtsama mankurtismi (orjastamise läbi mälukaotuse – toim) katse, sest tõvalasi sunniti oma lähiminevikku unustama. Alles 1961. aastal anti Tõvale autonoomse vabariigi staatus, mis ühtaegu tähendas ka oma ajalugu uurivate asutuste loomist.
Pole mõistagi juhus, et Tõva “äravõtmist” ehk Moskva loogika järgi “tagasivõtmist” hakati kavandama juba septembris 1939. Formaalseks alguseks peetakse “grupi kohalike seltsimeeste kirja” aprillist 1941 palvega võtta Tõva NSV Liidu koosseisu.
Venestada ei suudetud
Tänu looduslikule eraldatusele säilus Tõvas põlisrahvuse enamus (tõvalased moodustavad 300 000 elanikust 70 protsenti) ja veebruaris 1990 tekkis Tõva rahvarinne, mille juht Kaadyr Bicheldey valiti peatselt kohaliku ülemnõukogu (praegu on selle asemel taas huraal) esimeheks.
Eesti eeskujul langetas Tõva ülemnõukogu veebruaris 1992 otsuse avalikustada kõik 1944. aasta sündmustega seotud dokumendid, mis kujunes tõeliseks pommiks ja tõi kaasa selle, et detsembris 1993 vastuvõetud Tõva põhiseadus kuulutas vabariigi õigust lahkuda Venemaa Föderatsiooni koosseisust, olles nii ainuke Venemaa Föderatsiooni subjekt, kes midagi taolist deklareeris (Itškeeria pidas end teatavasti juba iseseisvaks riigiks). Nagu Tatarstani, Jakuutia jt suveräniteedi kuulutajad, sõitsid ka Tõva liidrid toona mööda maailma ringi, kuni suurvene vaim sai Moskvas taas jalad alla ja algas kõige tagasipööramine.
Huraali delegatsioon jõudis üllatava avastusega ka Saksamaale. Nimelt ilmnes dokumentidest, et sõda Saksamaaga, mille TRV oli kuulutanud juunis 1941, oli ja on tänaseni lõpetamata. Tõva riik kaotati kaardilt lihtsalt nii kiirelt ja hoolimatult, et see detail unustati.
Budistid kutsuvad dalai-laamat
•• Kuu aega tagasi külastas Tõvat föderatsiooninõukogu esimees Sergei Mironov ja jäi seal üsnagi ebamugavasse seisu. Lisaks kohalikule usujuhile oli seal parajasti kohal ka kalmõki budistide juht ning kahepeale esitati palve, et keskvõim lubaks dalai-laamal Venemaad külastada.
•• Teatavasti on Venemaa võimud korduvalt keeldunud dalai-laamale sissesõiduviisat andmast. Viimaste uudiste kohaselt palvetavad Tõva mungad kuni iseseisvuspäevani dalai-laamale viisa andmise nimel. Tõva, kus repressioonide tagajärjel oli 1990. aastaks elus vaid üks 94-aastane munk, on praegu vaat et aktiivseim dalai-laama õiguste eest võitleja Venemaa territooriumil.
