Veresaunast pääsenu: lohutasime pärast Oslo plahvatust teineteist, et oleme siin saarel kaitstud
“Olen ärkvel. Ma ei saa enam magada. Istun elutoas ja tunnen kurbust, viha, rõõmu, jumal, ma ei tea mida. Tundeid on liiga palju. Mõtteid on liiga palju. Ma olen hirmul ja reageerin vähimalegi helile. Ma tahan kirja panna, mis toimus Utøyal,” algab Prableen Kauri blogipostitus.
“Meil oli pärast Oslo plahvatust kriisikoosolek peamajas. Lohutasime üksteist, et oleme siis saarel kaitstud. Keegi meist ei teadnud, et kohe läheb siin põrgu lahti,” kirjeldas Kaur.
“Seisin suures koosolekuruumis kui paanika algas. Kuulsin laske. Nägin teda tulistamas. Kõik hakkasid jooksma. Mu esimene mõte oli “mida põrgut? miks politsei meid tulistab?” /…./ Inimesed jooksid. Karjusid. Olin hirmunud. Mul õnnestus põgeneda ruumi maja tagumises otsas. Meid oli seal palju. Me lamasime põrandal ja kuulsime laske. Muutusime veelgi hirmunumaks. Nutsin. Ma ei saanud millestki aru. /…/
Puhkes paanika. Kõik ruumisolijad jooksid akna juurde ning püüdsid välja hüpata. Olin viimane ning mõtlesin: “Nüüd ma suren. Ma olen kindel, kuid võib-olla on see ok, sest siis ma tean, et teised on ok.” /…./
Jooksime metsa. Vaatasin enda ümber: “On ta siin? Kas ta tulistab mind?” /…/ Jooksime vee poole. Meid oli palju. Ma palvetasin, palvetasin, palvetasin. Lootsin, et jumal nägi mind. Helistasin emale ja ütlesin, et ma pole kindel, kas me veel kohtume, aga ma teen kõik selleks, et ellu jääda. Ütlesin talle mitu korda, et armastan teda. Kuulsin hirmu tema hääles. Ta nuttis. See tegi haiget. Saatsin SMSi isale, öeldes, et armastan teda. Saatsin veel ühe SMSi inimesele, keda armastan väga, väga. Kuulsime veel laske. Hoidsime ligistikku, et soojem oleks. Nii palju oli mõtteid. Ma olin nii hirmul. Isa helistas, ma nutsin, ütlesin, et armastan teda. /…./ Ma ei suuda kirjeldada seda hirmu ja mõtteid, mida ma tundsin.
Tuli mees. “Olen politseist.” jäin lebama. Keegi karjus, et ta peab seda tõestama. Ma ei mäleta täpselt, mida ta ütles, kuid mõrvar alustas tulistamist. Ta laadis uuesti. Tulistas veel. Tulistas inimesi minu ümber. Mõtlesin: “Nüüd on see läbi. Ta on siin. Ma suren.” Inimesed karjusid. Kuulsin, et teisi tulistati. Mõned hüppasid vette. Lamasin. Telefon oli mu käes. Lamasin tüdruku jalgadel. Kaks teist lamasid minu jalgadel. Sõnumid saabusid. Telefon helises paar korda. Jäin lamama. Mängisin surnut. Lamasin seal vähemalt tunni. Kõik oli vaikne. Pöörasin ettevaatlikult pead, et näha, kas keegi on elus. Nägin surnuid. Nägin verd. Hirmu. Otsustasin üles tõusta. Olin lamanud surnukehal. Kaks surnukeha lamasid üle minu. Mul on kaitseingel.
Ma ei teadnud, kas ta tuleb tagasi. Jooksin vette. /…./ Ujusin, ujusin, ujusin paadi poole. Hüüdsin. Nutsin. Külm hakkas. Mõtlesin, et nüüd ma upun. Palvetasin. Käed väsisid. Keerasin selili ja kasutasin ainult jalgu. Vajusin. Hakkasin uuesti ujuma. Arvasin, et kummipaadi ümber kogunenud hakkasid eemalduma. Anusin neid mind oodata. Arvatavasti nägin asju. Igal juhul ujusin veel umbes sada meetrit enne kui teisteni jõudsin. /…./
Jõudsime kaldale. Pisarad voolasid. Nutsin veel. Naine kallistas mind. See tundus nii hea. Nutsin valjusti. Mees laenas mulle oma telefoni. Helistasin isale: “Olen elus.” Nutsin veel. Täiesti võõrad inimesed võtsid meid autode peale ja viisid Sundvolleni hotelli. Jooksin sisse, lootuses näha oma parimat sõpra. Ei näinud teda kusagil. Nägin teist sõpra, kallistasime tükk aega. /…./
Olin hotellis mitu tundi enne kui mu perekond jõudis. Otsisin inimesi, keda ma tunnen. Rääkisin preestriga kõigest, mida nägin. /…./ Kõik rääkisid samast asjast. Kuidas me olime ellu jäänud. Mis juhtus. /…./ Keegi ei olnud mu parimat sõpra näinud. Hakkasin kartma. Mõtlesin, et see on minu süü, et meil ei õnnestunud koos püsida. /…/ Isa helistas, ta oli kohal. Kallistasin oma suurt venda ja isa pikalt. Nutsin valjusti. Mu vend nuttis ka. Nägin poissi, kes nägi välja kui mu parim sõber. Hüüdsin teda. Ta pööras ümber. See oli tema. Kallistasime pikalt. Me mõlemad nutsime, küsisime teineteiselt, kuidas meil pääseda õnnestus. /…./
Sellest on nüüd mõned tunnid, kui see kõik juhtus. Olen siiani šokis. See kõik ei ole veel kohale jõudnud. Olen näinud oma sõprade surnukehi. Mitmed mu sõbrad pääsesid. Olen õnnelik, et oskan ujuda. Õnnelik, et olen elus. Et jumal vaatas mu järele. Nii palju on mõtteid, tundeid. Mõtlen oma sugulaste peale. Kõikide peale, kelle kaotasin. Saarel olnud põrgu peale. Suve kõige ilusam seiklus on muutunud Norra hullemaks õudusunenäoks.”
www.delfi.ee