Viimane Prantsuse revolutsioon: nelikümmend aastat maimässust
1968. aasta oli murranguline. Praha Kevad muutus Veriseks Augustiks ja Nõukogude tankiarmeega juurutatud Brežnevi doktriin karistas t‰ehhe vabadusiha eest rängalt. USA-s paisus Vietnami sõja vastane protest, Lyndon B. Johnson eelistas mitte jätkata presidendina ja Martin Luther Kingi mõrv põh-justas rahutustelaine, mis kestis kuni presidendivalimisteni.
Lääne-Euroopa nägi noorteprotesti, mis tõi uusi jõude vasakpoolsete liikumisse. Poliitikud muutusid radikaalsemaks ja vanem põlvkond polnud võimeline seda pidurdama. Esile astusid tänapäeva eurosotsid, kuid samal ajal valis mõni rühmitus hoopis terroristliku võitluse tee.
De Gaulle’i raudne rusikas
“Ole noor ja pea suu,” protestis üks tollastest loosungitest vabaduse puudumise vastu. President Charles de Gaulle ei soosinud just noorte esiletõusu ajal, kui kogu läänemaailm nägi noortekultuuris enneolematut murrangut. Lahkheli noorte ja vanade vahel paisus, samal ajal kulmineerus 1968. aastaga ka töölisliikumise tõus Prantsusmaal.
Charles de Gaulle oli vastupanuvõitluse iidolina saavutanud konkurentsitu positsiooni, kuigi valitsust juhtis ta vaid kaks sõjajärgset aastat. Siis tuli AlĻeeria vabadusvõitlusest alanud 1958. aasta kriis ja de Gaulle’ist sai president. Prantsusmaa hakkas kõndima oma teed: lõi kinni NATO ukse, astus tuumarelvariikide sekka, tekitas vastloodud Euroopa Majandusühenduses sisekriisi ja ajas 1967. aastal Kanada riigi äärepealt pooleks, kui toetas Quebeci iseseisvust.
Prantsusmaa nn suuruse poliitika (politique de grandeur) tugevdas järsult maailmas riigi positsiooni, mis ähvardas nõrgeneda koloniaalimpeeriumi lagunedes, kuid ühtlasi muutus liiga kurnavaks ühiskonnale tervikuna. De Gaulle oskas riiki juhtida vaid kõva käega.
Trükiajakirjandus oli Prantsusmaal vaba, aga raadio ja televisioon püsisid valitsuse käes ja neid kanaleid kasutas keskvõim oma huvides jultunult ära. Streikidele ja protestidele vastas võim liiga palju jõudu pruukides, mis tõi kaasa ka surmajuhtumeid.
Tudengid ja töölised nõudsid suuremat sõnaõigust, mida de Gaulle polnud veel valmis lubama. Kuid nende taotlustest kõlas läbi palju muudki. Kuuba 1959. aasta revolutsioon oli kujundanud Fidel Castrost ja Ernesto Che Guevarast tõelised iidolid kõigile vasakpoolsetele. Vietnami sõda oli teinud USA-st ja tema liitlastest ebapopulaarsuse võrdkujud. Moskva taotlusi ei osatud või täpsemini ei tahetud veel läbi näha. Praha sündmused augustis 1968 tulid juba külma du‰ina.
Mai 1968 Pariisis on jäänud tähistama sündmusteahelat, mis polnud nii verine kui varasemad Prantsuse revolutsioonid. Selle tagajärjel kukkus president, kuid mitte viies vabariik. Ent murrangust, mille see ühiskonnas kaasa tõi, võib siiski rääkida kui revolutsioonist. Konservatiivne moraal asendus liberaalse moraalitusega, ent samal ajal saavutasid kindlama koha võrdõiguslikkus, seksuaalvabadus, kodanikuõigused ja vähenes riigi suure venna funktsioon.
Just nagu revolutsioon
1968. aasta rahutused said alguse tudengite seas. Ülikoolid olid jäänud ajale jalgu: kuigi üliõpilaste arv oli kümne aastaga kolmekordistunud, ei paranenud õppetöö tingimused. Veebruaris nõudsid tudengid üle kogu Prantsusmaa suuremat sõnavabadust ja paremat juurdepääsu haridusele. Ka osa õppejõude läks nende poolele. Haridusministeerium oli sunnitud lubama järeleandmisi.
Vasakpoolsete üleskutsed ei jäänud vastuseta, Nanterre’i ülikoolis kuulutati hukkamõistu “kapitalistlikule tehnokraatlikule ülikoolile”. 22. märtsil hõivasid 1500 anarhistist tudengit koolihooned ja seiskasid õppe-töö.
Sealse üliõpilasliikumise juhiks oli kujunenud Daniel Cohn-Bendit, kes novembris 1967 korraldas ligi 12 000 tudengi streigi auditooriumide ülekoormatuse vastu. Ülikoolilinnaku hõivamise ajendiks sai just tema vahistamine Vietnami sõja vastase protesti pärast. Kusjuures tudengite mäss pahandas muidu revolutsioonilembeseid Prantsuse kommuniste, kelle liider Georges Marchais taunis neid kui “kõrgkodanluse võsukesi”.
Cohn-Bendit oli ühendus-lüliks ka Saksamaa ja Prantsusmaa tudengiliikumiste vahel. Saksamaal oli liikumine radikaliseerunud, kuna 2. juunil 1967. aastal suri politseiniku käe läbi tudeng Benno Ohnesorg ja 11. aprillil üritati tappa tudengiliidrit Rudi Dutschket. Üks osa liikumisest pani seejärel aluse kurikuulsale Baader-Meinhofi jõu-gule, mis jäi ajalukku Punaarmee Fraktsiooni nime all. Nende esimesed pommid plahvatasid samal, 1968. aastal.
Anarhistidega koostööle läinud Cohn-Bendit oli suurema osa elust veetnud Prantsusmaal, kuid mehele kujunes saatuslikuks see, et ta oli Saksamaa Liitvabariigi kodanik, ja ta saadeti riigist välja. Cohn-Benditist sai legend, aga tema isiklik mõju maisündmustes jäi väikeseks. Praegu on ta Saksamaa roheliste partei esindajana europarlamendi saadik.
Nanterre’i üliõpilasliikumine levis peagi ka teistesse Prantsusmaa ülikoolidesse. Võimud üritasid tõrjuda protesti Sorbonne’ist, kuid pingutasid üle. 6. mail Pariisi Ladina kvartalis puhkenud kokkupõrgetes sai vigastada ligi 600 tudengit ja 345 politseinikku. 10. mail jätkunud rahutuste järel vajas haiglaravi veel 251 korravalvurit ja 116 tudengit. Vahistatuid oli juba üle 1000.
Protestiga liitusid ametiühingud, 13. mail alanud üldstreik seiskas tööstuse Normandias, Pariisis ja Lyonis, katkes söekaevandamine, peatus Pariisi ühistransport. Ajalehed lõpetasid ilmumise. 19. mail streikis kaks miljonit, päev hiljem juba kümme miljonit inimest.
Presidendi ultimaatum
Peaminister Georges Pompidou polnud enam võimeline protesti ohjeldama, kuigi parlament avaldas talle usaldust. President katkestas Rumeenia-visiidi. De Gaulle lootis vanale trumbile: kuulutas välja referendumi. “Toetage mind või tagandage mind,” ähvardas riigipea.
Protest aga veel ei vaibunud – märatsev rahvamass üritas süü-data Pariisi börsi. Kuid sellega pingutasid radikaalid selgelt üle. Pompidou suutis 27. mail saavutada kokkuleppe ametiühingutega ja nood tõmbusid tagasi. Hiljem on radikaalsed rühmitused süüdistanud kommuniste lausa reetmises. De Gaulle põgenes korraks isegi Saksamaale, et kutsuda appi seal baseeruvaid Prantsuse vägesid, ent selleks polnud enam vajadust.
Vastuseks de Gaulle’i otsusele parlament laiali saata tulid aga tänavatele ka valitsuse toetajad. Ennetähtaegsete parlamendivalimiste võitjaks juuni lõpus osutusid siiski gaulle’istid ja vasakparteisid tabas valus kaotus.
Edaspidi hakkas kommunistide populaarsus järjekindlalt vähenema ning üheski teises riigis pole trotskistid nii tugevad kui praegu Prantsusmaal. Sotsiaaldemokraadid väljusid omakorda sõjajärgsest madalseisust.
Aprillis 1969 toimus lõpuks ka de Gaulle’i tõotatud referendum võimu detsentraliseerimise kohta. Sedapuhku oli kaotajaks president ise. 52 protsendi valijate vastuhääl sundis teda ametist lahkuma. De Gaulle’i surmaga 1970. aastal lõppes terve ajastu.
