Viis aastat möödas ja Gruusia õpib ikka veel

 (13)

Ükskõik, kelle „karvane käsi” Gruusia 2003. aasta revolutsiooni vallandas, see suund, mille riik viis aastat tagasi valis, on olnud kasumlik.

Gruusiasse on peaaegu võimatu neutraalselt suhtuda. On üks riik, mille valitsus ja meedia kirjeldab kõike seal toimuvat kallutatult vaenulikult, kuna Gruusia 2003. aasta nn rooside revolutsioon tähendas Moskva mõju järsku vähenemist Kaukaasias. Putinlik võim on süüdistanud Gruusia pöördes küll ärimees George Sorost, küll teisi lääne jõude. Kuid Moskva pole isegi üritanud ennast grusiinidele sõbralikuma jõuna näidata. Lääs on augustisõja järel hämmingus ja vähemalt ühe grusiini eesmärkides on ta sunnitud kahtlema.

President Mihheil Saakašvili oli 2003. aasta revolutsiooni vedur, kuid nüüd on tema isik kujunenud piduriks demokratiseerimisel. Ka Gruusias on praegu võimupartei, mis ei taha võimu jagada. Pidev liitlaste laialijooksmine ning üha teravam konflikt presidendi ja teda võimule aidanud inimeste vahel näitab, et demokraatiaga pole Gruusias kõik korras. Ühiskonna tasandil tuleb siiski täheldada märgatavat muutust.

Majanduskasv on olnud muljetavaldav, kuigi 2003. aasta revolutsiooni ja tänavuse Vene–Gruusia sõja tagajärjel on näha ajutist tagasilööki. Suund läände on andnud majandusele lisahoo, nii Bakuu–Ceyhani naftajuhtmega kui ka kasvanud investeeringutega Gruusiasse. Venemaa ja SRÜ ei suutnud Gruusiale pooltki nii palju pakkuda. Nostalgiat Ševardnadze ajastu järele ei ole eriti märgata. Korruptsiooniindeksi põhjal on Gruusias asjad oluliselt paranenud: 2002. aastal oli riik maailmas 85., nüüd 67. kohal. Veel 2003. aastal võimutses mõnes piirkonnas piiramatu võimuga despoote.

Samal teemal:

Näiteks Aslan Abašidze, kelle Adžaarias korraldatud valimissohist vallandus 2003. aasta revolutsioon. Kohalik võim kuuletub nüüd presidendile, erandina muidugi Lõuna-Osseetia ja Abhaasia, millest Saakašvili on vist lõplikult ilma jäänud.

Tee läände jätkub

Paarsada tuhat grusiini ja kreeklast, kes 1994. aastal aeti välja Abhaasia aladelt, ja mõnikümmend tuhat grusiini, kes nüüd ei saa enam naasta kodudesse Lõuna-Osseetias, võ­tavad Moskva toetust nendele piirkondadele kui toetust etnilisele puhastusele. Saakašvili altminek Lõuna-Osseetias näitas vähemalt ühe tee tupikut. Sõjalise jõu tugevdamine ei aita Gruusial oma probleeme lahendada. 2008. aastal otseseks sõjaks paisunud tulevahetust osseetide ja grusiinide kü­lade vahel provotseeris Venemaa vägagi aktiivselt, kuid infosõjas jäi kaotajaks pooleks Gruusia. Gruusia suund lääne demokraatlike struktuuridega ühinemiseks jätkub.

Kui riik just Ukraina-stiilis sisekriise korraldama ei hakka, avab NATO peagi ukse. Euroopa Liit jääb veel kaugele mere taha. Kuid SRÜ nime kandev projekt N Liidu riismete kooshoidmiseks on nähtavasti nurjunud.

Alternatiivid Saakašvili valitsemisele

•• Kindel on see, et Moskva sõja- ja propagandamängud Gruusia suunal ei kannata päevavalgust, kuid samal ajal on tõsiseid kahtlusi, et samasuguste mustade mängudega on silma paistnud ka president Saakašvili ise. •• Ühe 2003. aasta revolutsiooni peamise iidoli, Zurab Žvania surm 2005. aastal oli pehmelt öeldes müstiline. Ilmsete Moskva-sidemetega ärimehe Badri Patarkatsišvili ootamatu surm veebruaris võttis presidendilt veel ühe võimaliku ohustaja. •• Gruusias on tekkinud aga enneolematult tugev läänemeelne ühisrinne Saakašvili vastu. Pal­jud, keda president esialgu esile tõstis on opositsiooni poolele asunud. •• Samal ajal on kadunud Moskva-meelne opositsioon. Moskva varasemad kandidaadid Gruusiat juhtima, kommunist Panteleimon Giorgadze ja tema KGB-lasest poeg Igor on unustatud. Samuti Adžaaria eksdespoot Aslan Abašidze. Ekspresident Eduard Ševardnadze toetab läänemeelset kurssi, kuid hoidub varju.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare