Võimujanuline Julia ja ümbersündinud Viktor

Viis aastat pärast oranži revolutsiooni vaadatakse Ukraina presidendikoha eest võitlevaid Julia Tõ­mo­šenkot ja Viktor Janukovitšit teise pilguga.

Varem esitleti Tõmošenkot maa­ilmale kui euroopalike väärtuste kandjat ja Janukovitšit kui autoritaarsest Vene-sõbralikku poliitikut. Nüüdseks on Tõmo­šenko tegelikud teod ja sõnad oluliselt lähenenud traditsioonilisele Janukovitši kuvandile, samal ajal kui Janukovitš teeb üha rohkem euroopalikke avaldusi. Mõ­neti kummaline seis enne nädala lõpus peetavat Ukraina presidendivalimiste otsustavat vooru, aga Ukrainas kinnitavad seda paljud.

Peaminister Tõmošenko muutunud retoorikale juhtis hiljuti tähelepanu tuntud ja läänes armastatud Venemaa tele­ajakirjanik Jevgeni Kisseljov, kes töötab praegu Ukrainas.

„Kiievi poliitilistes ringkondades on viimasel ajal palju räägitud sellest, et Tõmošenko kiidab  avalikult putinlikku juhtimisstiili ja tahaks seda võimule tulles kopeerida,” märkis Kisseljov enne valimiste esimest vooru antud intervjuus. „Rohkem kui üks kord olen intelligentsete demo­kraatlikult meelestatud kiievlaste suust kuulnud, et tänavu kavatsevad nad hääletada hoopis Janukovitši poolt selsamal põhjusel, miks nad 2004. aasta detsembris tulid Maidanile: nimelt nad tunnevad, et kodanikuvabadused on ohus ja oht lähtub just viie aasta taguselt ebajumalalt.”

Veendunud liberaalist endine ajakirjanik, praegu ühe Kiievi uurimisinstituudi asejuhi ametis olev Sergei Solodki kinnitab Kisseljovi sõnu. Ta tuletab meelde Tõmošenko kolme aasta tagust kuulsat artiklit mõjukas välispoliitikaajakirjas Foreign Affairs, kus ta kirjutas, et lääs peab taltsutama Venemaa Vladimir Putini ajal järjest kasvavaid ambitsioone. „Nüüd ta juba imetleb Putinit,” nendib Solodki.

Tõmošenko vaadete muutumist saab seletada tema suure võimujanuga. Selles ületab ta Janukovitšit mitmekordselt, arvab enamik Kiievi ja Donetski eksperte. Sama asjaolu toonitas hiljuti mõjukas ajakiri Economist: „Tõmošenko on hull võimu järele, rohkem kui Janukovitš, kellele jahilkäimine ja tennis meeldivad samavõrd kui poliitika.”

„Tõmošenko prioriteet on olla võimul iga hinna eest. Põ­hi­mõtted on teisejärgulised,” väitis Economistis ka Tõmošenko valitsuse endine rahandusminister Viktor Põnzenõk.

Valik kahe halva vahel

Sellele, et ametist lahkuva presidendi Viktor Juštšenko ajal saavutatud vaieldamatu edu Ukraina ühiskonna demokraatlikumaks muutmisel võib pärast 7. veebruari ohtu sattuda mõlema kandidaadi võidu korral, viitab ka Kiievi Razumkovi keskuse juht Juri Jakimenko. „Ükskõik kumb võidab, Ukraina jaoks on ääretult tähtis, et Euroopa-suunaline vektor püsiks. Et ei tuleks mingit „juhitavat” ega „suve­räänset” demokraatiat,” ütleb ta.

Samal ajal on Janukovitši retoorika oluliselt pehmenenud võrreldes 2004. aastaga, kui ta kaotas lääne ja Venemaa vastasseisuks kujunenud presidendivalimised Jušt­šen­kole, kelle lähim liitlane oli tollal Tõmošenko. „Ta kohtub nüüd lääne poliitikutega ja räägib, et Ukraina peab liikuma Euroopa Liidu suunas. Seda on väga raske uskuda, aga ta teeb seda,” ütleb Solodki. „Kui palju on ta sisimas muutunud, on muidugi raske öelda, sest vahel ütleb ta demokraatia kohta endiselt väga imelikke asju.”

Mõlemast kandidaadist võib Solodki väitel vabalt saada nii autoritaarne kui ka demokraatlik riigipea. „Palju sõltub ühis­konna reageerimisest ja meeskonnast, kelle nad enda ümber moodustavad,” lausub Solodki.

Kandidaate ühendab ohtrate populistlike lubaduste jagamine, mis pole praeguses majandusolukorras ilmselgelt reaalsed. Ukraina majandust peetakse üheks Euroopa nõrgemaks. „Sisuliselt tuleb valida kahe halva vahel. Pole erilist vahet, kumb presidendiks saab,” ütleb Sergei Solodki.

Oligarhid Venemaa kapitali vastu

•• Juri Temirov Donetski ülikoolist väidab, et läänes levinud ettekujutus Janukovitši autoritaarsusest ja venemeelsusest ei realiseeru juba seetõttu, et teda toetavad äriringkonnad – eriti Ukraina rikkaim oligarh Rinat Ahmetov – ei soovi, et riigil oleks läänes negatiivne maine.

•• „Nende ärihuvid on juba  seotud pigem Euroopa ja USA-ga kui Venemaaga. Neile pole Vene kapitali Ukrainasse tulek sugugi kasulik, sest see on neist võimsam,” kinnitab Temirov. „Venemeelse kandidaadi” silt Janukovitši rinnal mõjub nüüd juba eksitavalt, nõustub ka Economist.

•• Janukovitš on lubanud valimiskampaania ajal parandada suhteid Moskvaga, aga sama on tõotanud ka Tõmošenko ja tema suust ei kõla see sugugi vähem veenvalt.