Alates NATO-ga liitumisest 2004. aastal on Eesti, Läti ja Leedu kurtnud, et neid koheldakse alliansis justkui teise klassi liikmetena, sest korduvaid üleskutseid koostada üksikasjalikud kaitseplaanid artikkel 5 ehk kollektiivse kaitse klausli sisuliseks täitmiseks on aina ignoreeritud. Nii Balti riigid kui ka Poola on väitnud, et „kõik ühe ja üks kõigi eest” põhimõtte retooriline korrutamine on tähenduseta, kui pole konkreetseid plaane selle täitmiseks. Läänepoolne Euroo-pa eesotsas Saksamaaga oli aga võtnud äraootava seisukoha, tahtmata ärritada Venemaad. Sest siililegi selge, et tegemist oleks Vene-vastaste plaanidega või korrektsemalt öeldes Vene rünnakule vastulöögi andmise plaanidega.

Jää hakkas murenema eelmisel aastal ja liikuma umbes-täpselt aasta eest. Wikileaksi lekitatud USA diplomaatiliste esinduste telegrammidest ehk memodest selgub, et USA pealekäimisel saadi Saksamaa nõusse ja mõningase põtkimisega nõustus ka Varssavi sellega, et Poola kaitseplaani nimega Eagle Guardian (tõlkes Kaitsekotkas või Kotkaskaitsja) laiendatakse ka Baltimaadele. „Me leidsime võimaluse Venemaaga edasi minna. Baltimaad on saanud strateegilise taaskinnituse,” tsiteeris teemat põhjalikult lahanud Briti ajaleht Guardian hästiinformeeritud allikat. „Seda toetab kaitseplaneerimine, mida enne ei olnud olemas. See on nüüd tehtud. Me ütlesime neile, et anname taaskinnituse, kui nõustute reset’iga suhetes Venemaaga. See tegi sakslastele asjad kergemaks.”

 Uus poliitika löödi lauale USA-Saksa ühisinitsiatiivina. USA NATO esindusest Brüsselis pärit, 16. detsembriga 2009 dateeritud telegrammist selgub, et USA ja Saksa suursaadikud NATO-s – Ivo Daalder ja Ulrich Brandenburg – rääkisid päev varem Poola ja Balti suursaadikutele (ehk alalistele esindajatele) ja NATO peasekretärile otsusest koostada kaitsestrateegia Venemaaga piirnevale Kirde-Euroo-pale. Täpsemini oligi siis jutt Poolat kaitsva Eagle Guardiani laiendamisest Baltimaadele. „Saadik rõhutas, et see initsiatiiv oli pideva kaitseplaneerimise rutiinne kohandamine, et militaarne ja geograafiline loogika sunnib Poola kaitsesse kaasama ka Balti riikide kaitse ja et see initsiatiiv, nagu muugi NATO planeerimine, peab jääma NATO ringkondadesse ega ole avalikuks tarbeks,” seisab teates. Peasekretär Anders Fogh Rasmussen oli väga rahul USA sellise lähenemisega, nenditakse telegrammis. Poola nõustus Eagle Guardiani laiendamisega vaoshoitumalt tingimusel, et see ei tohi Poolasse puutuvate plaanide tegemist edasi lükata. „Baltimaade alalised esindajad olid selle initsiatiivi eest tänulikud ja rõhutasid vajadust tagada, et see oleks reaalne plaan nende maade kaitsmiseks, mitte lihtsalt lisand Poola kaitsekavale. Nad mõistsid, et teema on vaja hoida NATO sees, ja palusid juhtnööre avalikkuse pärimistele vastamiseks.”

Suursaadik Daalder andis Balti alalistele esindajatele n-ö teemapunktid pressiga suhtlemiseks ja lepiti kokku, et seda tehakse ühtemoodi. Ühtlasi antakse telegrammis mõista, et Daalder lasi initsiatiivil paista Saksamaa algatusena. Asjaosalised olid rahul. USA Tallinna saatkonnast samuti 16. detsembril saadetud telegrammis on juttu Eesti ametnikest, kellele oli poliitikamuudatust tutvustatud. Välisministeeriumi julgeolekupoliitika büroo direktor Paul Teesalu nimetas saadud infot „varaseks jõulukingituseks”, mida oli meeldiv kuulda. Teesalu nõustus ka täielikult, et sellist diskussiooni tuleb pidada avalikkuse eest varjatult, lisades, et Eesti soovib „solidaarsust, mitte nähtavust”.

Eesti küsis rohkem õppusi

Asjade seisu tutvustati ka kaitseministeeriumi kaitsepoliitika asekantslerile Sven Sakkovile ning NATO ja Euroopa Liidu osakonna juhatajale Eerik Marmeile. „Sakkov aga tundis kahtlevat huvi Poola reaktsiooni kohta. 2008. aasta novembri NATO-Ukraina komisjoni kohtumise kuluaarides kokku saades ütles Poola delegatsioon Sakkovile, et nad on vastu Balti riikide kaasa-misele Eagle Guardianisse, sest ei taha, et Poola plaani lahjendataks või et see pantvangi jääks, kui teised liitlased on Balti riikide lisamise vastu. Sakkov lisas, et ta kuulis hiljuti oma Leedu kolleegidelt, et Poola pole oma positsiooni pehmendanud.” Sakkov oli mures ka Balti regiooni Eagle Guardiani alla haaramise protsessi pärast. Ta küsis mitu korda, kas sõjalise komitee esimees peab informeerima sellest Põhja-Atlandi nõukogu või ainult peasekretäri ja kuidas Baltikumi lisamine sõjalises komitees heaks kiidetakse ja Euroopa vägede ülemjuhatajale ülesandeks tehakse.

„Kuigi ta seda selgelt ei rõhutanud, näis ta olevat mures teiste liikmete võimaluste pärast protsess seisma panna. Lisaks oli Sakkov küsinud, kas USA valitsusel on pakkuda midagi, mida saab avalikult kasutada, näitamaks Balti rahvastele, et nad on artikkel 5-ga kaetud. Näiteks rohkem väeõppusi. Poola kõhklused tulevad välja ka Varssavist Washingtoni läkitatud memost. Poolakad rõhutavad küll, et toetavad tugevalt Baltikumi kaitseplaani koostamist. 17. detsembril 2009 ütles asekaitseminister Stanislaw Komorowski USA diplomaadile, et ta on skeptiline selles osas, et regionaalne kaitseplaneerimine on kõige parem viis edasiminekuks. Komorowski sõnul eelistanuks Varssavi unikaalset plaani Poolale, kuid ta möönis, et Poola võib aktsepteerida Eagle Guardiani laiendamist, kui selle tõttu plaani valmimine venima ei jää. Tundub, et vähemasti edasises otsustusprotsessis suuri viivitusi ei tekkinud, sest pärast NATO talvepuhkust aastavahetuse paiku läks see edasi. Ühest järgmistest telegrammidest USA NATO-esindusest tuleb välja, et alliansi väepealik Euroopas, USA admiral James Stavridis tegi liikmesriikide kõrgeimatele sõjalistele esindajatele ettepaneku Eesti, Läti ja Leedu kaitseplaanide koostamiseks. „22. jaanuaril nõustus sõjaline komitee … vaikivat protseduuri kasutades,” tsiteeris Guardian dokumenti ja lisas, et vaikiv protseduur tähendab konsensuslikku otsust, kui keegi vastu ei vaidle.

Ajaleht märgib, et otsuste tegemine jäeti kõrgematele sõjaväelastele, mitte aga peamisele poliitilisele otsustuskogule ehk Põhja-Atlandi nõukogule, vältimaks erimeelsuste ja vaidluste kordumist Baltikumi kaitse teemadel (nagu need viis aastat olid esinenud). USA välisministeeriumi korraldusel jäi kaitseplaan avalikkuse eest varjatuks, mis pole aga tavatu, sest NATO ei avaldagi kaitseplaane, mis on tehtud liikmesriigi kollektiivseks abistamiseks. Sellegipoolest rõhutasid nii USA välisminister Hillary Clinton kui ka USA teised kõrgemad ametnikud, et ka poliitikamuudatus – et kaitsekava Baltimaadele üldse tehakse – peab jääma täiesti salastatuks, sest see „viiks tõenäoliselt NATO-Vene pingete ebavajalikule suurenemisele… Washington usub kindlalt, et NATO kaitseplaanide detailid peavad jääma konfidentsiaalsetesse kanalitesse”. Nii see aga nüüdseks jäänud ei ole, kuigi tuleb rõhutada, et Wikileaksi ja sealtkaudu Guardianile, New York Timesile ja veel mõnele väljaandele on lekitatud siiski vaid USA esinduste kirjavahetust välisministeeriumiga, mitte aga Pentagoni ja CIA memosid ja muud.

Seega on sisu peamiselt poliitiline ja poliitiliste otsuste protsessi puudutav, mitte aga konkreetset sõjalist planeerimist sisaldav. Teada on, et Eagle Guardian hõlmab üheksat NATO (täpsemini USA, Briti, Saksa ja Poola) diviisi, mis on määratud lahingutegevuseks relvastatud agressiooni korral Poola, Leedu, Läti ja Eesti vastu. USA ja Briti sõjalaevade ja meritsi saabuvate jõudude vastuvõtmiseks on ette nähtud Poola ja Saksa sadamad. Kaitseplaani täitmist juhitakse NATO SHAPE peakorterist Monsis Belgias ja ühendväejuhatusest Brunssumis Hollandis. Venemaa alaline esindaja NATO juures Dmitri Rogozin märkis eile Interfaxile, et kui NATO soovib Venemaad näha strateegilise partnerina, nagu kinnitati 20. novembril Lissaboni tippkohtumisel, on plaan Balti riikide Venemaa rünnaku eest kaitsmiseks viga, mis tuleb parandada.