Millised on teie sidemed vene kogukonna radikaalidega Eestis, Öise Vahtkonnaga?

Ma ei pea seda liikumist radikaalseks. Radikalism tähendab soovi muuta ühiskonda jõu abil, mis pole selle ühenduse eesmärk. Kõik nende ettevõtmised on korraldatud rahumeelselt. On juhtunud, et nende rahumeelsed meeleavaldused ei olnud võimudega kooskõlastatud, aga minu arvates on see olnud võimude viga, sest nad ei andnud rahumeelsete miitingute korraldamise luba. See on Eesti võetud rahvusvaheliste kohustuste rikkumine.

Mis toimus 26. aprillil eelmisel aastal? Avalikku korda rikuti ohtralt.

Ma arvan, et ehk meie lapsed teavad täpselt seda, mis tegelikult juhtus. Nagu alles meie teame praegu, mis oli tegelikult 20. sajandi alguse sündmuste – Esimene maailmasõda, kodusõjad eri riikides jne – taga. Mul ei ole vahendeid, tegemaks oma isiklikku juurdlust, ma saan ainult küsida – nagu mul kombeks on –, kellele see kasu toob. Ja ma olen veendunud, et kõik, mis toimus mullu aprillis Tallinnas, tõi kasu [Eesti] valitsusele, mitte venekeelsele kogukonnale. Valitsus kasutas pilte, filmilõike, internetti, et öelda: “Saate aru, need venekeelsed on marginaalsed inimesed, kriminaalid, huligaanid. Nende väärkohtlemine meie poolt on õigustatud.”

See on minu arusaam. On tõendeid, mis viitavad tugevalt provokatsioonile. Näiteks ütlesid inimesed, et protestiaktsioonide toimumise õhtul oli strateegilistesse kohtadesse paigutatud kotitäite kaupa kive. Neil ei tulnud kive kusagilt otsida, kivid olid vajalikus kohas vajalikul hetkel olemas.

Mul on nimekiri vene aktivistidest, keda on kriminaalkorras karistatud. Juri Žuravljov näiteks mõisteti hiljuti tingimisi vangi Westmani äri rüüstamise eest. Nad on mõistetud süüdi kuritegudes, mis pole poliitilised. Kas pole võimalik, et nende isikute poliitiline aktiivsus on kattevari tähelepanu kõrvalejuhtimiseks sellistelt seadusrikkumistelt nagu vargused, maksupettused, kiiruseületamised ja vandalismiaktid?

Täpselt vastupidi. Neid karistusi, mis ei näi poliitilistena, kasutatakse väga tihti opositsiooni mahasurumiseks. Võin tuua ühe näite. Üks mainitud isikutest on Aleksandr Korobov. Tal on oma eraettevõte, mis ei tegutse üksnes Tallinnas, vaid ka Saksamaal. Ta saatis mulle just hiljuti SMS-i, milles ütleb, et avas poe Riias, aga on otsustanud sulgeda oma äri Tallinnas, kuna süüdistuste tõrjumine ja tõendite hankimine käib talle üle jõu.

Samal päeval, mil ta lahkus Tallinnast Saksamaale, külastas teda maksupolitsei, tema kontod arestiti jne. Me teame väga hästi Nõukogude ajast, et poliitilist opositsiooni polnud, kõik nn dissidendid võeti vastutusele haldusrikkumiste eest.

Kahjuks kasutavad Eesti õiguskaitseorganid sama taktikat.

Ma olen seda tundnud ka omal nahal. Kui tulin kaks aastat tagasi kohalike valimiste aegu Eestisse, peatati mu auto piiril. Ma näitasin oma eripassi, kuid mulle öeldi, et “teil on immuniteet, aga teie autol mitte”. Me olime kolme-autolises grupis, mina ei olnud autojuht, vaid see oli üks teine isik. Nad peatasid kõik kolm autot umbes kaheks tunniks, öeldes, et tegu on täiesti juhusliku sõidukikontrolliga. (Naerab.)

Nad kontrollisid, ei leidnud midagi ja lasid meid minema. Me jäime hiljaks kohtumistele Tallinnas ja Narvas. Need olid Euroopa Venekeelsete Alliansi kohtumised, mille esinaine ma olen ja neid rahastas minu fraktsioon [Euroopa Parlamendis]. Ja siis peeti meid veel kord kinni, kiiruse ületamise eest möödasõidul. Aga väike kiiruseületamine möödasõidul on ju vältimatu. Protokolli koostamine võttis aega tunni.

Nii et näete, kõik need pistelised kontrollid on seaduses lubatud, aga juhuslikku polnud siin midagi. (Naerab jälle.) See oli suunatud konkreetsete isikute vastu.

Seega võib vist järeldada, et teie vaatepunktist pole midagi kahetsusväärset sidemete omamises isikutega, keda on küll karistatud kriminaalkorras, kuid teie hinnangul otsitud põhjustel?

Täpselt nii. Sellest nimekirjast näiteks Svetlana Kungurova kaotas töö tema tööandjale surve avaldamise tõttu. Maksim Reva ei suuda pärast vanglast vabanemist tööd leida, vaatamata oma haridustasemele ja teadmistele. Keegi ei taha teda palgata. Need on kahjuks märgid totalitaarsest režiimist, politseiriigist. Juba ainuüksi seetõttu on asjaolu, et leidub inimesi, kes ikkagi on otsustanud võimude tegevuse vastu protestida, suur edusamm. Sest muidu ei arene see ühiskond demokraatia suunas.

Kas te mõistate toimunud vägivalla hukka? Olemata sellest, kes selle korraldas või seda provotseeris, leidis vägivald aset. Kas vägivald on selles võitluses legitiimne vahend?

Mina ise olen inimõiguste kaitsja. Minu eeskujud on Martin Luther King, Mahatma Gandhi. Nagu teada, valisid nemad vägivalla eitamise. Kõik meie aktsioonid on korraldatud neid põhimõtteid järgides. Kahjuks “likvideeriti” Martin Luther King vägivaldsete meetoditega. Me teame, et [pronksiöö sündmuste käigus] mõrvati üks inimene, ta oli üks meeleavaldajatest, mitte korrakaitsjatest. Seega, kes kasutas vägivalda?

Teiselt poolt on tõendeid, et huligaansuses (avaliku korra rikkumises – toim) süüdistatute seas on palju eesti nimesid. Minu andmete järgi oli prokuratuur mullu 30. aprilliks algatanud ümmarguselt 200 kohtuasja huligaansuses ning paljud neist olid eestlased, just vanglast enne tähtaega vabastatud. See on väga üllatav, miks need inimesed olid neis sündmustes osalised – see tundub taas provokatsioonina.

Ma kordan, et olen põhimõtteliselt vägivalla vastu. Aga me teame ajaloost, et vägivaldsed, opositsioonilised meetmed võtab opositsioon kasutusele siis, kui pole muid alternatiive. Nagu ütles Voltaire Prantsuse revolutsiooni päevil: võrdsed õigused tühistavad õiguse revolutsiooni korraldada. Samavõrd, kui puuduvad võrdsed õigused, on olemas põhjus protestida. Kahjuks kehtib see nii Eesti kui ka Läti kohta.

Mul tuleb nüüd teilt küsida, mida te arvate Andrei Zarenkovist, kes ühena Eesti vene kogukonna tõusvatest tähtedest peab teie konkureerivat Euroopa venekeelsete allianssi marginaalseks nähtuseks.

Ma ei pea teda üldse võistlejaks. Ma tunnen teda väga vähe. Ta on Kaasmaalaste Nõukogu liige, see loodi aasta tagasi [Venemaa] välisministeeriumi juurde. Ma tean teda nõukogu kohtumistelt – ma olen samuti selle liige, kokku on meid 30 inimest üle kogu maailma, kõigilt kontinentidelt, vene diasporaast. Ma oletan, et ta nimetati sinna oma partei juhina. Ta on ka Maardu meeri nõunik. See on kõik, mida ma temast tean.

Tean ka seda, et Eesti venekeelsel elanikkonnal pole ühtegi laialt tuntud ega populaarset juhti. Ja see on suur probleem. Ta võib-olla tahab olla selline juht, aga kahjuks ta seda ei ole. Riigikogu valimistulemused näitasid, et venekeelsetel puuduvad esinduslikud juhid.

Mainisite Venemaa välisministeeriumi. Kas Moskva rahastab teie organisatsiooni ja neid ühendusi, mis tegutsevad Eestis?

Iga suure diasporaaga riik kannab selle eest hoolt. Aga võrreldes paljude teistega on Venemaa töö oma kaasmaalastega läbi kukkumas, Moskval puudub arusaam meie probleemidest. Veel hiljuti ei mõistetud, et oleme kogukond, kellel pole vaja mitte üksnes rahalist tuge, vaid ka vastastikku kasulikku koostööd. Toetust vanadele inimestele, Teise maailmasõja veteranidele riikides, kus neid ei toetata – nagu Eestis ja Lätis. Raamatuid raamatukogudele, koole, õpetajate koolitust – Lätis näiteks neid ei koolitata. Venemaa peab käed külge panema või venekeelne haridus sureb välja.

Aga Venemaa poliitikutest on rohkem kahju kui kasu. Mind šokeeris Venemaa duumasaadikute visiit mullu aprilli lõpul. Saadikud nõudsid Eesti peaministri väljavahetamist – niimoodi ei tohi sekkuda. Venemaa poliitikud kasutavad kaasmaalasi demagoogilistel ja riigisisestel omakasupüüdlikel eesmärkidel. See ei aita meid [välisvenelasi], vaid vastupidi.

Meie partei, Euroopa Venekeelsete Assotsiatsioon, on täiesti sõltumatu. Eestis on tal kaks liiget: Narva linnavolikogu saadik Gennadi Afanasjev ja Stanislav Tšerepanov, Vene Partei juht, kes on asjatult püüdnud registreerida venelaste kultuurautonoomiat.