„Voodit ei paistnud, ta magas ajalehepakkide peal.” Eesti kortermajades võib elada tuhandeid rämpsukorjajaid

Jogurtitopsid, riideribad, katkised pardlid. Sundkogumine on vaimne häire, aga enamasti jäävad selle all kannatajad abita.

„Arvan, et emal läks see käest ära pärast isa surma,” meenutab Margit (ema ja tütre nimed muudetud – toim). „Ma ise olen ka nõukogude ajal kasvanud, ei viska asju kergekäeliselt ära. Aga ema hoidis ikka kõik alles: kangajupid, paelaribad… Ja kui isa suri, siis ta ei visanud ühtki isa asja ära. Nüüd mulle tundub, et see võiski mõnes mõttes nagu murdepunkt olla,” arutleb Margit.

Margiti ema Tiiu on nn hoarder. See tähendab, et ta tunneb vastupandamatut sundi asju koguda ja võitmatut vastumeelsust prügist loobumise vastu. See tähendab kujuteldamatuid rämpsuhunnikuid pealtnäha tavaliste korteriuste taga. Haisu, putukaid, tervisehädasid. Muret ja pahameelt lähedastele, naabritele.