JUHTKIRI | Liiga vähe ja venivalt, aga hea, et niigi

Euroopa Liidu riikide juhid jõudsid eile kokkuleppele osalises Venemaa nafta embargos. „Tubli!” võib selle peale väikse liialdusega öelda. Möödunud nädalal oli seis selle embargoga ju väga hapu: nafta ja raha voolasid, venelased ründasid, aga Ungari suur juht Viktor Orbán puksis uute sanktsioonide kehtestamisele vastu.

Orbáni sabotaaži tagajärg on see, et Družba torujuhtme kaudu Venemaalt Euroopa Liitu imporditav nafta ei lähe esialgu sanktsioonide alla. Hea uudis on see, et sanktsioonid puudutavad siiski üle 2/3 Venemaalt EL-i imporditavat naftat. Ja kui Saksamaa ja Poola lõpetavad aasta lõpuks juhtmenafta kasutamise, nagu lubasid, katab embargo senisest impordist juba üle 90%.

Teoreetiliselt saab Venemaa seni EL-i eksporditud naftat teistele ostjatele pakkuda, aga see naftakogus, millele Venemaa peab nüüd maailmast väärituid ja riskijulgeid ostjaid otsima, on suur. Kui juba USA (kes pole eriti palju Vene naftat ostnud) naftaembargo tõttu pidi Venemaa hakkama oma naftat maailmas suurte allahindlustega pakkuma, siis nüüd muutub see surve veel tugevamaks.

Euroopa Liidu liidrid ei tohi nüüd jääda ennast naftaembargo eest kiitma. Täiskäik gaasiembargo poole!

Tõsi küll, samal ajal võib kerkida nafta maailmaturuhind, mis pole sugugi meeldiv, sest ühtaegu hoiab inflatsiooni kiirena ja pidurdab majandust. Ent praegusel juhul tuleb valida kahe halva vahel ning Venemaa sõjamasina toitmine on suurem halb kui nafta- ja muude energiahindade tõusust tulenevad ebameeldivused ja ohud.

Seetõttu ei tohi Euroopa Liidu liidrid jääda lühikesekski ajaks ennast tehtu eest kiitma, vaid peavad sanktsioonide laiendamist jätkama, kuni Vene väed on Ukraina pinnalt kadunud. Nafta torujuhtme erand peaks jääma ajutiseks, mitte igaveseks erandiks ja ärme unustame, et ka Vene gaasi embargo vajab ettevalmistamist.

Euroopa Liidule on kriiside lahendamise puhul alati iseloomulik olnud, et kokkulepped sünnivad suure vaevaga. Tegemist on ju ikkagi paljude iseseisvate riikide ühendusega. Aga lõpuks kokkulepped ikkagi sünnivad – nõnda on ära hoitud euroala lagunemine, maha surutud võlakriis ja rändekriis. See sisendab lootust, kuid ei tohi sisendada rahulolu asjade praeguse seisuga, Venemaale sanktsioonide kehtestamise ja Ukraina aitamise tempoga. Täiskäik gaasiembargo poole!