01.07.2022, 00:01

Janne Fridolin: kirega töötamine pakkus tohutult rõõmu, kuid kaotasin seeläbi iseenda

„Kõige raskem on olnud inimestelt abi paluda. On tohutu tänutunne, aga olen elus siiani ise hakkama saanud,“ ütleb vähidiagnoosi saanud koorijuht ja muusikaõpetaja.

Laura-Marleene Jefimov laura-marleene.jefimov@epl.ee

Fotod: Jaanus Lensment jaanus.lensment@delfi.ee

Suur ja armastav perekond. Peale hooliva abikaasa, nelja lapse, viie kana ja kassi hoiab Janne Fridolini väga ka paariaastane bichon’i tõugu koerake. „Ta läheb meil täna juuksurisse. Praegu on tal soeng natuke sassis,” märgib Janne.

FOTO: Jaanus Lensment | Ekspress Meedia

Janne Fridolin (45) tervitab mind Tallinna muusikakeskkooli neljanda korruse klassiruumis. „Korrastan siin noote praegu. Ärge laske end kolast ja segadusest häirida,“ kostab ta sõbralikult. Äsja presidendilt teenetemärgi pälvinud koorijuht naudib hoones veel viimaseid hetki. Nõmme mändide keskel on veedetud kümme ilusat aastat, kuid armsaks saanud koolimaja sulgeb peagi uksed ning õppetöö jätkub sügisel juba uues ja uhkes Muba ühendkoolis.

Neli aastat tagasi algas armastatud pedagoogil ränk võitlus harva esineva silmamelanoomiga, koorijuhi ja muusikaõpetaja tööst loobumisele ta aga mõelda ei suuda. Hoolimata sellest, et kõigest mõni tund enne intervjuud viibis ta alles intensiivravipalatis, paneb ta ruumi särama ning on valmis vestlema keerulisest diagnoosist, hirmkallist ravist, muredest ja rõõmudest ning talle eriti südamelähedasest teemast – Eesti koorilaulu tulevikust.