Esiteks, erakonnad, leppige kokku, et kampaania peasõnumiteks ei tehta jälle mitmesuguste toetuste suurendamist, „tasuta“ teenuste pakkumist ja muid seesuguseid rahakülvi tunnustega lubadusi. Täiesti ilma nendeta vaevalt saab, aga kampaania nimetatud pool peab muutuma palju-palju vaoshoitumaks. Kui isegi Jüri Ratas ise, kes on kulutamisdžinni pudelist välja laskmisse tugevasti panustanud, ütleb, et Kallase uue valitsuse lubaduste täitmine pole makse tõstmata või kulusid kärpimata jätkusuutlik, on selge, et sama hooga riigi kulutusi enam kasvatada ei saa.

Uue valimiskampaania fookus olgu riigi tulude, mitte kulude suurendamine. Ja ministritele võiks seada kvalifikatsiooninõuded.

Tulevase kampaania keskmes olgu seepärast riigi tulude, mitte kulude suurendamise küsimus. Maksudebatt, millele näiteks Ratas jälle elu sisse püüab puhuda, oleks kindlasti tervem teema, kui järjekordne „tasuta“ asjade või toetuste lubamine.

Teiseks, ministrite kvalifikatsiooni küsimuses sündigu samuti erakondade kokkulepe või täiendatagu vastavate nõuetega seadust. Paljude ametite esindajatele on seadustes või muudes õigusaktides sõnastatud nõuded hariduse, töökogemuse ja maine kohta. Ministriametile selliseid nõudeid pole ja mõnedel erakondadel pole ka endal vastutustunnet või enesekriitikat, et esitada ametisse inimesed, kelle suutlikkuses latti ületada pole kahtlust.

Eriti käib see kriitika praegu Isamaa kohta, kelle ühel uuel ministril on elukunstniku jooni ja teisel on kehvad eeldused saada autoriteediks valitsemisalal, mis eeldab spetsiifilisi teadmisi. Alles see oli, kui Isamaa peasekretär Priit Sibul kritiseeris juurahariduseta justiitsministrit Maris Laurit tema kohmakate etteastete pärast, aga nüüd pani Isamaa ise samasse ametisse inimese, kellel on veel suuremad eeldused saada „oma valitsemisala ametnike mängukanniks“.