NÄDALA NÄGU | Andrus Kivirähk: valel ajal vales kohas

Tanki teisaldamine ja kirglik kaitsmine on täiesti võrreldavad, ehkki perverssel kujul, meie vabadussõja ausammaste eemaldamisega pärast Eestimaa okupeerimist.

Kui Eestis keelati Venemaa telekanalite edastamine ning asjast huvitatud seltsimehed asusid seepeale soetama ja paigaldama kõikvõimalikke tehnilisi vidinaid, et saaks edasi nautida Kremli propagandat, siis mõjus see kui groteskne kõverpeegel nõukogude ajast, kui eestlased kommarite meelepahaks vaatasid Soome televisiooni ja kuulasid lääne raadiojaamu.

Selline tegevus polnud lubatud, seda üritati takistada ning segada, aga eesti rahvas vaatas ja kuulas ikkagi, laskis mõnel tuttaval kuldsete kätega onklil oma telekasse soome bloki paigaldada ja surus kõrva vastu raadiot, et läbi ragina teada saada, mida kõneleb Ameerika Hääl ja mida arvab maailma asjadest Vaba Euroopa.

Kesktelevisiooni, mis oli vabalt kättesaadav ja kõigiti soositud, ei viitsinud keegi vahtida, sest kedagi ei huvitanud Moskva mula ja läbinähtavad valed, inimesed tahtsid teada tõtt ja näha, kuidas elatakse vabas maailmas.

Praeguste vene telekanalite austajatega on aga risti vastupidi, nemad just nimelt ei hooli tõest ja vabast maailmast, nemad janunevad Moskva mula ja valede järele. Ehkki ise arvavad nad muidugi täpselt teistpidi.

Praeguste Vene telekanalite austajatega on risti vastupidi: nad ei hooli tõest ja vabast maailmast, nemad janunevad Moskva mula ja valede järele.

Ka tanki teisaldamine ja tema kirglik kaitsmine on täiesti võrreldavad, ehkki jällegi perverssel, pahupidisel kujul, meie vabadussõja ausammaste eemaldamisega pärast Eestimaa okupeerimist.

Tõsi, punavõim poleks iialgi lubanud mingeid rahumeelseid proteste: igaüht, kel jätkunuks julgust süüdata ära viimist ootava mälestusmärgi jalamil küünal, oodanuks arreteerimine ja täiskäik Siberi suunas. Aga sellest hoolimata leidus neid, kellel õnnestus ära peita mõne ausamba detail, tahvel või väiksem kuju.

Ja küllap oleks ka nii mõnigi narvakas hea meelega oma kalli tanki või vähemalt tükikese temast enesele peenramaale kaevanud või keldrisse kapsatünnide taha peitnud.

Võib ehk tunduda sobimatu võrrelda meie vabadussõja ausambaid ja Narva tanki. Loomulikult, erinevusi on väga palju, aga teisalt on ju usutav, et tank oli tõesti paljudele kohalikele kallis.

Kui see õnnetu jurakas oleks asunud teisel pool Narva jõge, ja sealsamas elaksid ka need, kes tanki armastavad, oleks kõik ju kõige paremas korras.

Iseenesest pole selles ju midagi halba, mõni armastab ema, teine tütart! Kui see õnnetu jurakas oleks asunud teisel pool Narva jõge, ja sealsamas, näiteks Ivangorodis, elaksid ka kõik need, kes tanki nii palavalt armastavad, siis oleks kõik ju kõige paremas korras.

Siis oleks täiesti normaalne, et Vene kodanikud viivad lilli Vene tanki juurde, millega nende esivanemad on nii palju õitsvaid linnu ribadeks sõitnud, ja vene noorpaarid teevad endist sõjamasina roomikute taustal pilti.

Narva volikogu liikmed ei peaks Vene sõjatehnikat Eesti vabariigi eest kaitsma, nad oleksid hoopis kohaliku oblasti teenistuses, Mihhail Stalnuhhin ehk koguni riigiduumas, ja Kaja Kallas ei saaks neilt tanki röövida. Milline õnnelik elu see oleks!

Aga paraku on mõni inimene lihtsalt valel ajal vales kohas. See on iseenesest kurb ja toob kaasa palju sekeldusi. Nagu linnas pesitsevate kajakatega. Poegade pesast lahkumise aegu on nad pidevas stressis, kriiskavad läbilõikavalt ja on valmis igale möödujale nokaga pähe virutama. Seda sellepärast, et nad on vales kohas, kakerdavad kõnniteel, ehkki kajakas on hoopis merelind. Kui ta on mingil põhjusel sattunud elama suurlinna, siis on see ebamugav talle ja ebamugav inimesele. Ja vene tanki andunud fännidega on sama lugu. Venemaal oleks nendega kõik okei, Eestis mõjuvad nad piinlikult, sest on vales kohas.