Kui peretoetuste teema ühiskonna avalikkuse ette tuli, jagus küllaga neid, kes suurperedele näpunäiteid ja kärpekohti jagama hakkasid. Toona arvati, et suurperede toimetulekuga ei ole seis sugugi hull, kuivõrd mastaabiefekti arvestades on võimalik erinevaid asju korduvalt kasutada. Teoorias võib see paika pidada – aluspükstest kasvavad lapsed tõesti kiiremini välja, kui nood kuluvad, aga see on laias laastus kõik. Unustatakse ära, et toidulaua taga tahab iga suu ja kõht oma ning teatripiletit ostes arvestatakse ikka enamasti istekohti jne.