JUHTKIRI | Tähelepanu, õhus on õpetajate streigi hõngu

Eesti õpetajad pole ligi kümme aastat streikinud – viimati tegid nad seda 2012. aasta märtsis, varem ka 2003. ja 1993. aastal. Eelseisev sügis võib tulla teistsugune.

Eile andsid haridussüsteemile raha nõudmises avalöögi Tartu üliõpilased, kõlistades Tartu ülikooli avaaktusel üliõpilasesinduse esimehe kõne saateks sente, juhtimaks tähelepanu tõsiasjale, et Eesti kõrgharidusest on kriitiline hulk raha puudu. Ülikooli rektor Toomas Asser julgustas oma aktusekõnes neid kaasa rääkima selles, mida saavad valitsus ja parlamendierakonnad teha, et kindlustada Eestis kõrgel tasemel hariduse andmine.

Tudengite soovid on esialgu üsna üldsõnalised: nad tahavad, et ülikool ja tudengid poleks kui kerjused ning et tudengid saaksid pühenduda õpingutele, mitte ei peaks pidevalt muretsema, kuidas eluaseme ja söögi eest maksta.

Õpetajate nõudmised on märksa konkreetsemad. Nende keskmes on „habemega“ nõudmine, et õpetajatale makstaks 120% Eesti keskmisest palgast, aga tänavu esitatakse seda jõulisemalt. 2023. aastast või muidu... Haridustöötajate liidu esimees Reemo Voltri aga rääkis hiljuti Õpetajate Lehele antud intervjuus, et Viljandimaal noorte õpetajate motivatsioonilaagris avaldasid osavõtjad tungivalt arvamust, et ei saa lubada Eesti haridust põhja lasta, vaid tuleb enda eest seista ja väga tõsiselt streigile mõelda. Voltri sõnul on suvel jooksul temalt korduvalt küsitud: mida me ootame, kui kaua võib?!

Paljudel on raske, aga hariduse rahastamine on liiga kaua riigi pärisprioriteetide seast väljas olnud ja vajab järeleaitamist.

Aasta aasta järel on säärased nõudmised takerdunud valitsuserakondade juttu, et tõstaksime küll, aga raha ei ole. Ent tänavune suvi ehk uue koalitsioonilepingu sõlmimine tõestas, et esmajärjekorras on asi poliitilises tahtes ja poliitilises surves. Isamaa avaldas survet ja saavutas väga kuluka (ja osaliselt läbimõtlematu) eesmärgi: lastetoetust suurendati ja selle maksmist pikendati. See, nagu ka 2012. aasta streigi tulemus, tõestab, et õpetajatel tasub streigile panustada (kui valitsus muidu järele ei anna).

Kiire inflatsiooni tingimustes, nagu Eestis praegu valitsevad, on palkade tõstmine mõneti petukaup, sest korvab enamasti üksnes osa elukalliduse suurenemisest. Teisalt aga teeb see õpetajate ja õppejõudude palkade tõstmise, samuti stipendiumite ja õppetoetuste suurendamise lihtsamaks, sest nominaalses arvestuses laekuvad põhilised maksud riigieelarvesse ju hästi. Seepärast toetame õpetajaid ja tudengeid nende nõudmistes. Paljudel on raske, aga hariduse rahastamine on liiga kaua riigi pärisprioriteetide seast väljas olnud ja vajab järeleaitamist.