NÄDALA NÄGU | Andrus Kivirähk: Kremli õhupallid

„Issand halasta!“ karjatavad Lavrov ja Šoigu nagu ühest suust. „Mis temp see oli!“

„Kas sa oled märganud, et Medvedev kõnnib viimasel ajal kogu aeg ringi, triikraud käes?“ küsib kaitseminister Sergei Šoigu välisminister Sergei Lavrovilt, kui nad Kremli sööklas kompotti söövad.

„Isegi hommikusel rivistusel seltsimees Putini kabinetis ei pannud seda käest, ja kui seltsimees Putin käskis meil joosta kümme ringi ümber mausoleumi, siis lippas Medvedev kogu distantsi koos triikrauaga maha.“

„See on tõesti veider,“ nõustub Lavrov. „Milleks talle triikraud? Võib-olla on ta sinna sisse raha peitnud? Et kui ukrainlased oma pealetungiga peaksid Moskvasse välja jõudma, siis on säästud kindlas kohas.“

Aga juba astubki laua juurde julgeolekunõukogu aseesimees Dmitri Medvedev ja tõesti, tal on käe otsas raske vanaaegne triikraud. Selline jurakas kaalub oma kümme kilo.

„Ütle, kallis inimene, mida sa pidevalt sellest triikrauast tassid?“ pöördub Šoigu kolleegi poole. „Kas kardad, et püksid lähevad kortsu?“

„He-hee!“ naerab Medvedev. „Pükste kortsud on väike mure. Te ju teate, et ukrainlased alustasid vastupealetungi. Ja mis te arvate, mida nad siis teevad, kui Moskvasse jõuavad?“

„Te ju teate, et ukrainlased alustasid vastupealetungi. Ja mis te arvate, mida nad siis teevad, kui Moskvasse jõuavad?“

Lavrov ohkab ja tõmbab enesel näpuga üle kõri.

„Just nimelt!“ noogutab Medvedev. „Annavad meid kohtu alla ja poovad üles!“

„Ja sa arvad, et triikraud kaitseb sind selle eest?“ küsib Šoigu mornilt.

„Ei, mitte triikraud!“ irvitab Medvedev. „Triikraual on hoopis teine ülesanne. Olge lahked, vaadake!“

Ta asetab triikraua korraks lauale ning kerkib ise vupsti lakke nagu heeliumiga täidetud õhupall.

„Issand halasta!“ karjatavad Lavrov ja Šoigu nagu ühest suust. „Mis temp see oli! Medvedev, kas sa oled lendama õppinud? Tule palun alla tagasi!“

„Tõmmake mind jalgadest,“ õpetab Medvedev, ja kui ta on alla sikutatud, võtab triikraua uuesti kätte. „See on raskuseks, saate aru!“ kõneleb ta tähtsa näoga. „Ma olen ennast igaks juhuks õhku täis pumbanud. Nii et proovigu rahvusvaheline sõjatribunal mind üles puua! Panevad mulle köie kaela, aga mina mitte ei jää rippuma, vaid hoopis vurtsatan lakke nagu šampanjakork! Kas pole kaval?“

„Aga millega sa end täis pumpasid?“ uurib Šoigu kadedalt ja Lavrov võtab koguni märkmiku välja, et kõik tarkuseterad kirja panna.

„Tavaline jalgrattapump ajab asja ära,“ seletab Medvedev.

„Ja torkad selle enesele kuhu? Suhu või kõrva?“

„Tavaline jalgrattapump ajab asja ära,“ seletab Medvedev.

„Ja torkad selle enesele kuhu? Suhu või kõrva?“

„Suhu ja kõrva, aga sellest ei piisa. Ega sa siis ainult pead täis pumpama pea. Põhiline raskus on inimesel ikka istmikus,“ kõneleb Medvedev. „Nii et alustada tuleb just sealt.“

„Alustada tuleb... sealt,“ kirjutab Lavrov märkmikusse. „Aga kuidas sa ise ennast täis pumbata saad?“

„Ei saagi! Selleks peab olema üks ustav inimene. Ainult ettevaatlik peab olema, et ta liiga kiiresti ja kõvasti ei pumpaks, muidu võid plahvatada. Seda tööd tuleb teha rahulikult ja aegamööda,“ manitseb Medvedev ja jalutab edasi, raske triikraud ridikülina käes kõlkumas.

„On ikka nupumees!“ ütleb Lavrov imetlevalt. „Olgu peale, Šoigu, mul hakkas nüüd kiire. Üks tähtis asi tuli meelde.“

„Minul samuti,“ noogutab Šoigu. „Riigimured.“

Mõlemad kargavad püsti ja punuvad minema.

Tund aega hiljem kostab kaitseministeeriumist kõrvulukustav pauk.

„On ikka tola, see Šoigu,“ mõtleb Lavrov, kes lebab samal ajal oma kabinetis diivanil vooliku otsas. „Laskis kindlasti mõnel dessantväelasel pumbata. Sellist asja ei aeta toore jõuga!“