Pole mingit põhjust muuta praegu poliitikat ega otsida iga hinna eest põhjuseid põgenike Eestist tõrjumiseks.

See erakordselt inimlik kirjeldus läheb moraalses plaanis sügavalt vastuollu tänases Eesti Päevalehes oleva looga, kuidas Eesti piirilt saadeti tagasi Mariupolist pärit põgenike perekond, sest neil oli kaasas kass.

Oleme Ukraina põgenike piiril kohtlemisest kirjutanud mitu lugu. Ning neist kõigist paistab välja üks kõnekas joon: Eesti piirivalve suhtub Venemaalt saabunud põgenikesse arusaamatu kahtlusega. Neid kuulatakse põhjalikult üle, ja kui ütlustes tekib vastuolusid, tuleb tagasisaatmisotsus lihtsasti. Mis ootab lahkuda üritanud Ukraina kodanikke uuesti Vene poolele jõudes, võime vaid ette kujutada. Võimalik, et ei midagi katastroofilist, aga kuna Venemaa pole õigusriik, satuvad nad sisuliselt kaitsetuna agressori kätte.

Politsei- ja piirivalveameti esindajad on põhjendanud seda valeandmete esitamise võimalusega. Kas on inimesed „liiga pikalt“ Venemaal viibinud, nad pole üheselt sõjakoldest eemale liikunud või on nende telefonides tööotsingute jälgi. Aluseid on veelgi.

Eesti valitsuse esindajad kinnitavad seevastu, et põgenike vastuvõtmise poliitika pole ametlikult muutunud. Aga Eesti piiril avanev pilt seda ei kinnita. Euroopa Liit leppis kohe pärast sõja algust kokku, et kõigil põgenejatel on õigus kaitsele ja võimalus oma elu vähemasti ajutiselt sisse seada. Eesti piiri on sestsaadik ületanud üle 90 000 ukrainlase, kellest vähemalt 50 000 on jäänud siia. Esimeses laines jõuti neid vaevalt isegi registreerida.

Miks peaks neid teistmoodi kohtlema praegu, kui põgenikel on tulnud läbida hoopis pikem ja kes teab kui raske teekond? Vahest kardetakse, et nende seas tuleb üle ka mõni nn majanduspõgenik? See on võimalik ja oli ka varem. Ometi pole põhjust üleöö eri standardeid rakendada.

Kõnealune kass ja tema perekond pääsesid takistusteta Soome. Inimlikkusel paistab olevat põhjanaabrite juures teine kullaproov.