Rein Veidemann: Loovus! Kohustus! Vastutus! Eesti kirjanike liit 100

Eesti kirjandusklassika tuleb tuua täies mahus eesti kooliprogrammi tagasi. Kui see ei õnnestu, kaob tähendus ja marginaliseerutakse.

„Loovus! Kohustus! Vastutus!“ Need kolm sõna võiksid või isegi peaksid juhtmõttena ehtima saja-aastaseks saanud Eesti kirjanike liidu vappi. Ammusel ajal oli igal käsitööliste tsunftil või gildil niisugune ühendav sümbol. Ja eks kirjanike institutsiooniline kogukondki määratle end eeskätt kutseühinguna. Aga suhtugem vappi pigem kujutluslikult. Igal juhul väärib see mõttekujunagi deviisi. Akordina kannavad need kolm sõna endas iga kirjaniku, tõlkija, kirjanduskriitiku, aga miks ka mitte iga ajakirjaniku, toimetaja, literaadi eetilist imperatiivi või usutunnistust. Viimati on kirjaniku kui sõnakunstniku eetilist mõõdet rõhutanud kirjanike liidu praegune esimees Tiit Aleksejev: kirjaniku asemel või kõrval kõneldagu laiemalt kirjanikust kui humanitaarist (Sirp, 30. september 2022).

Ilma loovuseta poleks loojat. Selles omaduses saavad kokku inspiratsioon, eneseväljendustung, meedium ja taidurlikkus kui võime kujundada juba olemasolevast ainest uut või teistsugust tegelikkust. Loovus on tähenduse andmine. Kohustus seostub kirjanike puhul eeskätt austusega sõna- ja mõtteilma vastu. Kohustus teenida sõna ja teostega ühiskonna kõige erinevamaid kooslusi, lastest vanuriteni; kohustus mäletada, luua sildu eri ajastute vahel; kohustus jäädvustada oma põlvkonna läbi- ja üleelamisi; kohustus mõtestada ja levitada kõiki ajastuid läbivat iluideaali. Aga ka kohustus teritada vaimu ja lahutada meelt.