Eesti gaasivarustuse tagamisega on olukord parem. Õnneks on meil olemas odavam alternatiiv – põlevkiviõli – ja paindlikud ettevõtted, mis on oma gaasivajadust vähendanud muljet avaldavalt palju, ligi 40%.

Valitsus on gaasimajandust sõja ajal juhtinud nii, et pole aru saada, kas riik ikka teab, mida teeb.

Need gaasitarbijad, kes ei saa põlevkiviõlile üle minna või muul moel paindlikud olla, ei pea laevauudise peale paanikasse sattuma. Kõik võib minna hästi (kui kõrget või väga kõrget hinda mitte arvestada). Soomega on ju kokkulepe, et Eesti saab laevalt toru kaudu eelisjärjekorras gaasi. Empaatiline olles on isegi võimalik mõista, miks Soome LNG-laeva nii väga enda sadamasse tahtis. Soome majandus on gaasist tugevamas sõltuvuses kui Eesti oma, aga võimalikke gaasiallikaid pärast Vene torugaasi ärajätmist on neil vähem kui meil.

Kahju, et Eesti valitsus on gaasimajandust sõja ajal juhtinud nii, et tarbijates ja turuosalistes püsib kahtlus, kas riik ikka teab, mida teeb.