Mitmekülgselt andekas nagu Picasso. Jüri Arrak jättis võimsa loojajälje
Jüri Arrak jättis võimsa loojajälje nii maalikunsti, graafikasse, ehtekunsti, raamatuillustratsiooni kui ka näitekunsti.
Jüri Arraku looming on üks eesti modernistliku kunsti tüvitekste. 16. oktoobrist sellele enam kahjuks järge ei tule, kuid see, mida Arrak jõudis umbes 60 aastaga luua, on nii mastaapne, mitmekülgne, tähendusrikas ja siiras, et kunstiteadlastele, semiootikutele ja kunstipsühholoogidele jätkub siin uurimisainet lõputult. Kui nimetada ainult mõnda tööd, siis olgu nendeks maalid „Kentauride võitlus lapiitidega“ (1972), „Autoportreede vestlus“ (1977), „Kandjad“ (1980), „Autoportree maskis“ (1983), „Inimesed esemetega“ (1985), „Inimene“ (1986), „Monstrumi lagunemine“ (1995), graafilised lehed „Mängud ümber puu“ (1976), „Illusionist“ (1979), „Tornid“ (1991), litomapp „Eesti rahvamängud“ (1981), illustratsioonid Hando Runneli luulekogule „Punaste õhtute purpur“ (1982), assamblaaž „Esemed putukatega“ (1967).