ARVUSTUS | „Lennarti“ lavastuses esitatakse ka ebamugavaid küsimusi, aga omade kohta pigem mitte

„Lennart. Pöördtooliaastad“ on omade lavastus omadele, see on ühteaegu selle pluss ja miinus.

Kuidas kirjutada ja rääkida väga mõjukast inimesest nii, et kõik oleksid rahul? Kas valida traditsiooniline hällist-kord-karjamaal-jooksin-hauani-lähenemine või kirjeldada üksnes mingit sündmust? Ühest õiget vastust ei ole, sest kõik oleneb kindlast juhtumist. Näiteks võib väga õnnestunud traditsioonilise eluloona mainida Walter Isaacsoni raamatut Albert Einsteinist, aga edu on saatnud ka piiratud elusündmusega seotud lähenemised, nagu „Kuninga kõne“ või teisest äärmusest Oliver Hirschbiegeli „Allakäik“ Hitleri viimastest päevadest. „Lennart. Pöördtooliaastad“ on mõnes mõttes „Allakäigu“ vastand, see peab näitama meile verinoore Eesti vabariigi teise tulemise otsustavaid aastaid läbi Lennart Meri esimese ametiaja.

Kuna inimesed lähevad etendusi vaatama erinevate ootustega, siis esiteks oluline täpsustus, mida nähtav lavastus ei ole: see ei ole Lennart Meri elulugu ja see ei ole komöödia, kuigi lavastuses on mõni koomilisem koht. Kahes vaatuses lavastus näitab läbi seitsme episoodi, kuidas Ivo Uukkivi kehastatud president istub valdavalt Kadriorus oma kantseleis laua taga („Allakäigu“ punkri võrdkuju), võtab vastu külalisi ja peab natuke esseistlikke monolooge erinevatel teemadel, taustaks tollal päriselt toimunud sündmused nii sise- kui ka välispoliitikas.