„Joondu! Valvel!“

„Issand, issand, mis nüüd saama hakkab...“ pomiseb välisminister Lavrov, julgemata pead pöörata ja põrnitsedes üksisilmi kuldset ust, kust kohe-kohe peaks sisenema president. „Mis talle jälle pähe on tulnud?“

„Räägitakse, et kavatseb testamenti muuta,“ ohkab patriarh Kirill süngelt.

„Ei või olla! Kelle kasuks siis?“ kostab kõikjalt ehmunud sisinat ja sosinat, aga siis avanevad uksed ja Putin astub sisse. Kohe saavad kõik aru, et president on äsja nutnud.

„Teie Majesteet!“ tõttab kaitseminister Šoigu kohe lohutama. „Ärge ometi nii väga kurvastage! Tühja sellest, et me Ukrainas taganeme...“

„Lõuad!“ käratab Putin. „No vat, palun väga, hakkab jälle peale! Te pole inimesed, vaid hüäänid, aina näriks mu kallal! Ja lollpead olete peale selle! Need pisarad mu silmis on liigutuspisarad, sest tõesti, nii harva kuulen ma lahket, toetavat sõna! Teie pole minuga kunagi rahul ega mõista mitte kui midagi, aga näed, üks hea ja tark vanake Eesti NSV-s saab kõigest aru!“

Teie pole minuga kunagi rahul ega mõista mitte kui midagi, aga näed, üks hea ja tark vanake Eesti NSV-s saab kõigest aru!

„Milline vanake?“ küsib Lavrov ja täpsustab: „Eesti NSV-s on teatavasti võimul Kaja Kallase fašistlik valitsus...“

„Ole vait, lambapea! Valitsus võib ju olla fašistlik, aga lihtrahva hulgas leidub kuldseid südameid. Näete, üks harimatu taadike, Mart Helme on ta nimi, mõistis kohe minu geniaalset strateegiat, mida teie taganemiseks nimetate. See on aikido! Noh, mida te selle peale kostate, tohmanid?“

„Aikido...“ kordab Lavrov ettevaatlikult. „Ee... Aga mida see tähendab?“

„No näed nüüd, loll mis loll! Aikido... See on selline asi... Kuidas see tark vanake ütleski... Nojah, see on see, et me muudkui taganeme, taganeme, taganeme – ja siis korraga, vuhh! – sööstame jälle edasi! Rünnakule! Ja võit on meie! Just, just, ärge jõllitage! Teie ei usu, et Venemaa sõja võidab, aga Mart Helme usub! Usub kindlasti! Vaat selline peab olema üks õige venelane, mitte niisugune lödipüks nagu teie.“

Holopid kuulavad, nina norus.

„Ja see pole veel kõik!“ jätkab Putin, silmi pühkides. „Sellel pühal vanakesel on ka poeg, sama kuldse südamega. Kogu maailm on minu vastu, kõik süüdistavad mind elektri hinna tõusus, aga see õiglane poisike ei kartnud kurjade inimeste raevu, vaid hüüdis heleda häälega nagu ingel: „Ei, Putin pole süüdi! Jätke Putin rahule! Ta on süütu!“ Mõistate, süütu.... Küll oli ilus seda sõna kuulda! Oh, see vapper, vapper laps...“

Putin ei suuda edasi kõnelda, vaid puhkeb lahinal nutma. Šoigu üritab kannuseid teenida, kummardub pisaraid valava presidendi kohale ja lausub:

„Tõesti imetlusväärsed inimesed! Kas ehk anda neile tänutäheks orden?“

„Mida? Orden?“ katkestab Putin sedamaid nutmise. „Ordeni võid anda oma kassile! Ma annan neile kõik! Praegu lähen ja hakkan testamenti ümber kirjutama. Tark vanake saab Baikali järve, õnnistatud poisipõnnile pärandan Uurali mäed, tore ju nende otsas turnida ja tagumiku peal alla sõita!“

Ta laseb pilgul üle saali libiseda.

„Aga praegu laadige kaks Iraani drooni musta kalamarjaga ja saatke Tallinna poole teele!“ annab ta käsu. „Las maiustavad! Nähku, et Venemaa tsaar oskab olla tänulik!“

Jaga
Kommentaarid