Saaremaal sündinud ja nüüdseks juba 20 aastat peamiselt Taanis elanud muusik ja helilooja on võitnud viis Taani Grammyt ja pälvinud mitmeid tunnustusi ka Eestis. Filmis näeb Maria Fausti teoste „Maarja missa“, „Organ“ ja MOnuMENT“ sünniprotsessi ja kirevat elu selle loomingu taga.

Maria Faust ütleb oma muusikavaliku kohta nii: „Muusika on minu elu armastus, ilma milleta elu ei ole mõeldav. Stiilidest olen enam-vähem kõigesööja, kui välja arvata fusion jazz, muusikalid ja karmim n-ö tabletimuusika. Kuna ma pean ise hetkel uut teost kirjutama, siis olen täielikul helidieedil ja ei kuula muusikat. See on väga vajalik pausike ja suureks abiks millegi uue loomisel“.

Kuulan tavalisest inimesest kindlasti palju rohkem muusikat ja kõike, mida ma igapäevaselt kuulan, ei jaksa üles kirjutadagi, kardetavasti ei huvita ka paljusid inimesi selline nišimaitse. Järgnev nimekiri tuleb minu Spotify „recently played“ listist. Midagi rahvale!“

Muusikavalikult tervikuna saab kuulata siit.

Daniel Ögren/Anna Ahnlund, „Idag“

Rootsi ja Taani oskavad teha head popmuusikat ja seda ma kuulan hea meelega niisama tiksumise taustaks või oma 10 000 sammu tujutõstjaks. „Idag“ on lihtsalt väga ilus laul. Väga hästi produtseeritud, minimalistlik, aga ometi nii rikas. Selle lauluga tuleb jalge alla õhk ja olemine läheb natuke hellaks.

Sandra, „Secret land“

Selle suve taasavastatud hitt. Naiivsus kuubis. Kurblik ja üpris toreda arranžeeringuga natuke kuiv tüüpiline 80ndate europop. Sõnad on ka imeliselt 80ndad – täiesti mõttetud ja naljakad.

Nobody knows who I am, Maybe you would understand, Anybody knows what I am, Out in a secret land, Nobody knows how I try Not to tell another lie, Anybody knows, in the end I'll find a secret land...

Yacht Rock ja Steely Dan on viinaklaasi tõstmise muusika. See muudab mind kõhukaks vanameheks. Võiks isegi öelda, et ma muutun natuke nagu Onu Heinoks. Peerunaljad ja veider isane muretus. Söön otse purgist majoneesi ja laulan täiest kõrist: „Babylon sisters!!! You gotta shake it baby, you gotta shake it baby!“

Bill Evans, „Time remembered“

Üks minu lemmik jazz-standardeid. Nutma panevalt kaunis harmoonia. Suitsune keldribaar. Sügis, tviidist jakk ja kange kohv.

Matana Roberts, „As far as the eye can see“

Tegelikult on eksperimentaalses nüüdismuusikas väga-väga palju väga häid naissoost muusikuid. Sel stiilil on minu meelest tänapäeva multikulti naise nägu. Ise vist kuulun muusikuna ka siia gruppi. Ingrid Laubrock, Mary Halvorson, Lotte Anker, Jaimie Branch, Mette Ramussen jpt… Ma ei tea, miks meile need nimed ei taha jõuda… aga, kes soovib kuulata tänapäeva jazzi, siis soovitan külastada igal sügisel toimuvat Berlin Jazz Festivali. Olen ise seal kaks korda esinenud ja kuulanud kõike, mida festival pakub.

Per Nørgård, „Whirl´s World“

Kuidagi on see Taani helilooja mul varem kahe silma vahele jäänud, mis on iseenesest päris veider, sest Nørgaard on olnud üks produktiivsemaid tänapäeva heliloojaid ja kuuldavasti kirjutab ta endiselt ka 90aastasena. Millegipärast ei ole Eestis teda väga esitatud, aga avastamisrõõmu on siin rohkelt.

Krysztof Penderecki, „Threnody for the victims of Hiroshima“

Ei saa just öelda, et see on easy listening. Tohutult valus teos. Kasutan seda teost oma konservatooriumis kompositsioonitundides näitena sellest, kuidas muusikasse tõlkida emotsioone – kollektiivset ja isiklikku traumat.

Tinariwen feat. Kurt Vile, „Tiwayyen“

Mulle väga meeldib kõrberahvaste kultuur ja muusika. Usun, et keskkonna ja looduse mõju muusikalisele keelele on väga suur. Muusiku isiklik saundikood koosneb väga paljudest asjadest, sh religioon, geograafiline asetus, keel, traditsioonid, staatus jne. On vaks vahet, kas muusik tuleb oma looga mägedest või kõrbest. Tinariwen on traditsioonilise Tuaregi muusika ja läänebluesi imeline kooslus. Omaette kogemus on nende kontserdid. Olen neilt palju õppinud, kuidas kontserti üles ehitada. Uskumatu oskus energiat venitada. Mitte millestki samm sammult täielikku ekstaasini.

The Master Musicians of Joujouka, „Sidi Hamid Sherk“

Sufi muusika on võimas. Müstika, ekstaas ja armastus Looja vastu.

Bassekou Kouyate, „Wagadou“

Fantastiline Mali ngoni mängija. Araabia meloodiate, Lääne-Aafrika rütmide ja bluesi segu. Naudin muusikat, mida ma kohe ära ei jaga ja mida ma järgi mängida ei oska. Me tuleme väga erinevast kultuuriruumist ja religiooni mõju muusikale on punasega peale maalitud. Mikrotonaalsus ja melismide rohkus popmuusikas on põnev ja maagiline.