Kui kohalikud omavalitsused sellele veel mõelnud pole, siis nüüd on aeg selle küsimusega tegelema hakata. Tõsi küll, nende mänguruum on piiratud: olenemata sellest, kui palju maa väärtus on kasvanud, ei luba seadus neil maamaksu üle 10% aastas tõsta. Seega hakkab maksuvabastuseta maaomanike jaoks maamaks halvimal juhul alates 2024. aastast 10% hüpetega kasvama.

Valla või linna maksutulud ja üldse elu saavad kõige rohkem hoogu juurde siis, kui sinna tuleb juurde elanikke ja ettevõtlust.

Maa korralist hindamist ette valmistanud ametnikke ja poliitikuid võib seetõttu ettenägelikkuse eest tunnustada. Kujutage ette paanikat, mis oleks võinud puhkeda, kui tõstmise piirangut poleks maksumääradele ennetavalt peale pandud ja oleks oht, et mõni vald või linn lajatab maamaksu mitmekordse tõstmisega. Rahva vaeseks maamaksustamise ohtu vähendab ka see, et kodualune maa on maksust üldse vaba.

Praegusel majanduslikult keerulisel ajal võiks palju maad vajavatele ettevõtjatele raskeks koormaks olla ka 10% maksusumma tõus. Loodetavasti on 2024. aastaks, kui maksu tuleb hakata tasuma maa uue hinna järgi, majanduse olukord paranenud. Kui ei ole, tasub kohalikel omavalitsustel – olgugi nad samuti tulunäljas – kaaluda, kas maksab maksimaalse võimaliku tõusuga lajatada. Valla või linna maksutulud ja üldse elu saavad kõige rohkem hoogu juurde siis, kui sinna tuleb juurde elanikke ja ettevõtlust.

Mõtteainet pakub maa väärtuse kasvu võrdlus palga ja elukalliduse kasvuga: selle kahekümne aastaga, kui maa väärtus on muutunud keskmiselt 8,3 korda, on keskmine brutopalk kasvanud 4,8 korda ja elukallidus 2,2 korda. Maaomanike hulka pääsemine on palju raskemaks muutunud, palk on tõusnud palju vähem kui maa ja kinnisvara hind. Maamaksu tulevikku kujundades peab seda arvestama, et ei tekiks liiga staatilist maaomanike klassi, kelle hulka uued ettevõtjad ja noored ennast osta ei jaksa.