Katkend Siim Kallase raamatust. 7. osa. Feodor Klement ja Piiteri emigrandid

Harda ja natuke kõheda tundega sisenesin esimest korda Tartu ülikooli aulasse. Nii palju ajalugu, nii palju traditsioone, nii suursugune saal. Üliõpilaspileti andis mulle kätte rektor Feodor Klement. Imposantne pikk vanamees. Kokku oli ta ülikooli rektor 19 aastat, 1951-1970.

Teda kritiseeriti, et ta pühendab vähe tähelepanu ülikooli materiaalsele baasile. Õppehooned olid vanad, ühiselamuid vähe. Tagantjärele näib see kriitika absurdne. Ikka oleme nii tihti lühinägelikud. Feodor Klement oli võimas kuju. Silmapaistev füüsik, luminestsentsi uurimise koolkonna looja. Ülikooli aluseks on teadustöö, see oli tema kaljukindel seisukoht. Küündimatu teadlane ei saa olla hea õppejõud.

Igasuguseid teadussuundi toetas ta kõikvõimalike vahenditega. Nende hulgas oli ülikooli sotsioloogialaboratooriumi rajamine, millest tuleb hiljem juttu. Teadustöö väärtustamine tähendas automaatselt ka iseseisva mõtlemise väärtustamist. Võimekatel teadlastel oli sageli maailma asjade kohta oma arvamus, mis ei langenud kokku ametlikuga. Nii mõnigi inimene ärritas kompartei asutusi. Aga Klement ütles: „Partei ja komsomol võivad ju rääkida, aga rahakott on minu käes.“