RAAMATUBLOGI: Surnukuuri vanemlaborant Cassie Raven – viimaste aastate krimikirjanduse üks tähelepanuväärsemaid persoone
A.K. Turner, „Eluaegne“, tõlkinud Triin Olvet, Ühinenud Ajakirjad, 350 lk.
Krimikirjandusse värskust toonud – kui nii võib öelda raamatu kohta, kus tegevus toimub lahkamisruumis – A.K. Turneri esikteos „Kehakeel“ sai õnneks maakeeles jätku. Õnnes ses mõttes, et surnukuuri vanemlaborant (see on kohtupatoloogi assistendi ameti ametlik määratlus) Cassie Raven puges eelmise raamatuga hinge ja lahe on taaskord tema maailma tungida.
Cassie, ülitundlik ja surnutega väärikalt suhtlev noor gooti daam, kes tööle minnes kehaneedid siit-sealt eemaldab, satub konflikti põhjusel, et on ülemusest targem ning leiab surma põhjuse sealt, kust endast liiga heal arvamusel olev kohtupatoloog seda otsidagi ei oska. Sest ta ei mõista surnutega kõnelda, kui piltlikult väljenduda. Ent need paar surmajuhtumit, milles Cassie selguse majja toob, pole teose selgroog vaid vahepalad.
Cassie vanemad hukkusid ammu. Liiklusõnnetuses. Ainult et ei hukkunud. See oli vale, mis lapse hingerahuks välja mõeldi. Cassie isa, selgub, on jõhker mõrvar, kes peksis abikaasa vihahoos lihtlabaselt surnuks ning pisteti trellide taha. Nüüd on 17 aastat möödas, ning tapja taas vabaduses ja omadega otsakorral – „Teksajakk rippus luidral kehal, ketikaupluse teksad kottisid luuavarresarnaste reite ümber ning pulmapildi terav lõuajoon oli kadunud, nahk rippus nagu kaks lontis kardinat.“
„Ma tean, et näen välja nagu rämps, Catkin.“
„Ära nimeta mind selle nimega!“
„Kuula, Cat... Cassie. Mul oli vaja sind näha. Et tõtt rääkida. Vannun kõige nimel, mis on püha, et mina su ema ei tapnud.“
Järgmisel hommikul koitis Cassiele süütunne. Isa nägemine oli käivitanud tema peas pisikese reetliku häälekese, mis ei jäänud enam vait – mis siis, kui ta rääkis tõtt?
Cassie Raven on viimaste aastate krimikirjanduse üks tähelepanuväärsemaid persoone ning A.K. Turneri teosed peaksid olema krimkafänni kohustuslik lugemisvara. „Eluaegne“ kinnitas seda.
