Kui täpne olla, siis ei saa praegu kindlas kõneviisis rääkida, et Venemaa piirabki Ivangorodi piiripunkti läbilaskvust ehitustööde eesmärgil või ettekäändel. Sellest räägitakse, aga ametlikult pole Venemaa Eestit sellest teavitanud, ehkki oleks aeg, kui jutul on alust. Leningradi oblasti „sisetarbimiseks“ mõeldud juttude järgi võivad ehitustööd alata juba aprillis ja kesta isegi kuni kolm aastat.

Kui Venemaa tõesti sulgeb sõidukitele piiri, tuleb seda aega narvalaste parastamise asemel kasutada Narva pilgu lääne poole pööramiseks.

Pikemas vaates saab Venemaa Ivangorodi-plaane ju positiivsekski pidada. Ju siis keegi idanaabrite võimusfääris eeldab, et kunagi taastub naabrite vahel normaalsem läbikäimine – ja läbikäimine Eesti kui iseseisva riigiga. Milleks muidu praegu piiripunkti investeerida.

Ent kahe-kolme aasta perspektiivis paneks piiripunkti sulgemine Narva kehva olukorda. Kui piir on sõidukitele kinni, muutub Narva tupikuks. Nii transiitveod kui ka turism on praegu küll madalseisus, kuid mõningast seaduslikku äri- ja tööhõive võimalust need siiski veel pakuvad. Kui piir on kinni, hakkab järelejäänud transiit käima Soome ja Lõuna-Eesti kaudu ning Narva ettevõtjatele muutub selles osalemine keeruliseks.

Meie valitsuse ja üldse ülejäänud Eesti vaates oleks vale reageerida Venemaa võimalikule piiriületuse piiramisele parastamisega, et praegu ei olegi vaja Venemaal käia või sinna ja sealt mingit kaupa vedada. Parastamise asemel tuleb seda aega kasutada Narva pilgu lääne poole pööramiseks. See tähendab: kasutada õiglase ülemineku fondi ja muid vahendeid Ida-Virumaale sellise ettevõtluse ja töökohtade toomiseks, mis ei olene Eesti ja Venemaa suhete seisust ega Eesti-Vene piiri läbitavusest. Tänu energiakriisile tekib ajutiselt taas selliseid võimalusi ka Narvale ja Ida-Virumaale hästi tuttavas põlevkivisektoris.