REPORTAAŽ | Laskeväljade naabrid. Enamik harjub müraga, suuremaid kannatajaid iseloomustab ka põhimõtteline vastasseis

Polügoonilt kostvate paukude või sõjaväelennuvälja müraga on lihtsam harjuda neil, kes mõtestavad seda kui vabaduse häält.

Nursipalu harjutusvälja laienemisele vastuseisjate suurim mure on müra ja seda kardavad ka polügoonist kümne kilomeetri kaugusel elavad inimesed. Kas müraga harjub? Kas kümne aasta pärast panevad granaadiplahvatused samad suurvastased üksnes õlgu kehitama? Seda veel ei tea, kuid oma kogemusest saavad rääkida inimesed, kes elavad mujal Eestis laskeväljade vahetus naabruses. Tuleb rõhutada, et see lugu ei räägi neist, kes peavad oma kodu loovutama. See lugu räägib elust paukude naabruses ja hävitajate madallendude all.

Lääne-Harju vald pakub parima võrdluspildi. Seal asub veidi alla tuhande hektari suurune Klooga harjutusväli, kus pauguvad relvad alates automaatidest kuni tankitõrjegranaadiheitjateni. Otse polügooni külje all on tuhande elanikuga Klooga alevik, lisaks on ümbruse metsad talusid täis. Kloogast mõne kilomeetri kaugusel on Ämari lennuväli, millelt tõusevad õhku helibarjääri kõrvulukustavate paukudega ületavad hävitajad ja kõik teised kõuemüra tekitavad sõjalised õhukülalised: Chinookid, Apache’id ja Ospreyd.