Tõnis Saarts: tagasi on Eesti demokraatiale tuttav olukord, nii oli ka aastatel 1999–2016

Valimiskampaania lõppfaasis hakkas ilmselt suur osa valijaid aru saama, et neil valimistel on kaalul midagi palju enamat kui elektri hind, inflatsioon või muud praktilisemad küsimused.

Aktiveerus just liberaalsemalt meelestatud valijasegment, kellele oli nähtavasti tõsiseks äratuskellaks Prigožini skandaal ja viimased küsitlused, millest osa ennustasid ka EKRE võitu. Kuidas siis muidu seletada seda, et liberaalsemad erakonnad, nagu Reformierakond, Eesti 200 ja SDE, tegid parema tulemuse, kui küsitlused prognoosid? Konservatiivne valija jäi kas koju või lõi oma valikus kahtlema – sellest eriti EKRE, aga ka Isamaa, kehvem tulemus kui eelmisel korral.

EKRE on seni sammunud võidult võidule, kuid demokraatias peab oskama ka väärikalt kaotada. Ükskõik mil viisil erakond ka e-valimiste tulemusi kahtluse alla paneks, siis teavad erakonna juhid suurepäraselt, et kampaanias mindi üsna suurtele riskidele (näiteks rõhumine toimetulekule, majanduse ja energiapoliitikale, mis pole seni olnud EKRE tuumikteemad) ja nüüd oli näha, et need riskid ennast täiel määral ei õigustanud.