Tänapäevane krimikirjanduse maailm on lahterdatud ja viskivabriku mõrvalood kuuluvad niiöelda mugavuskrimka ehk võõrkeeli cosy crime alajaotusse. Ehk nagu brittide (tegevus toimub Šotimaal) külaroimalugude puhul ikka (samas on Melinda Mullet sündinud Dallases, ent vanemad on britid ja ta ise viskisõber), pakutakse kõike: suhtedraamat, minevikku ja olevikku, kohalikke kauneid olusid, lihtrahvast ja kõrgemat klassi, mõrva ning ärevaid hetki detektiivi elus.

Ses sarjas on roimatööde lahendajaks fotograaf Abigail Logan, kes päris onult viskivabriku ning on taas sealmail käimas. Kusjuures ta ei tegutse kaugeltki ebalevalt vaid arvab, et tema ülesanne ongi mõrvareid tabada.

Esimesena leitud surnukeha pole kaugeltki värske, vaid pärit kahe sajandi tagant, mis viib minevikku. Rokistaar, kes pärast pikalt võõrsil viibimist sealsamas pesitseb ja ootamatut lavale tuleb, toob olevikku, mõistagi koos mõrvaga. Niisiis esialgu kaks laipa ning esimese puhul tuleb välja selgitada kes ja teise puhul miks, seega on Abigailil tööd küllaga.

Nagu öeldud, on viskivabriku mõrvalood igati loetavad neile, kel mugavuskrimkad peale lähevad. Samas pole kindel, kas tänapäevases kummalises maailmas ei peaks neil raamatuil olema märge: alla 21 eluaasta keelatud! Sest lugudes on viskit palju ning lugejatele tehakse selgeks, et selle eluvee rüüpamine pole kaugeltki patt. Ega olegi.